Kuninganna Elisabeth I oli suurepärane tantsija. Penshursti palees Kentis asub kuulus maal, kus ta tantsivat koos Leicesteri krahviga selle ajastu populaarset tantsu volta. See on eriliselt huviäratav, sest volta oli üks esimesi, kui mitte päris esimene tants, kus tantsijad jagunesid paaridesse ega moodustanud tervikut, mis nõudis põrandal kujundite moodustamiseks paljusid üksteisest sõltuvaid paare. 19.sajandi lõpuks hõlmas populaarne tants tänapäevaselt vaadatuna kolme tantsuvormi. Üks tüüp koosnes paaris tantsitavatest tantsudest nagu valls ja polka. Teist tantsuvormi, näiteks veletat ja sõjaväelist two-step i, nautisid kõik koos, sooritades samme ja liigutusi üheaegselt. Kolmandat tüüpi tantsudes, nagu lansjeedid ja kadrellid, moodustasid paarid tantsides kujundeid, millega kaasnes paaride ja isegi partnerite vahetus. Esimene maailmasõda tõi tantsustiilidesse revolutsiooni. Moodi läksid paaristantsud, kus mees oli juhtiv pool
peatselt jäi vana viini valsi vorm juuniorile kitsaks. Ta üritas luua uut tüüpi valsimeloodiaid. Siin avaldus tema anne eriti ilmekalt. Helilooja meelest mõjus meloodia lühike tantsuline ülesehitus tema fantaasialennule ahistavalt. Ta püüdis teha nii, et muusikaline teema ei rulluks kohe pärast tekkimist uuesti kooku, vaid areneks laialt voogavaks meloodiaks. Strauss söandas teha julge sammu: ta suutis tolle aja traditsioonilist tantsuvormi, kahekordistades taktimõõtu. Seal , kus varem oli 8 ja 16 takti , asendas ta need vastavalt 16 ja 32-ga. Meloodiline mõte tundis end vabalt, sel oli piisavlt ruumi. Kord sündinud, arenes see loogiliselt edasi, elas täisverelist elu ja lõppes loomulikult, loovutades koha järgmisele. Nii muutus viini valss, säilitades oma väljakujunenud tantsulise vormi, iseseisvaks muusikazanriks-mitmeosaliseks ahelvalsiks- ning kui varem olid Straussi valsid kõlanud
annaabi.ee 
