Seda seetõttu, et kodus olev klaver oli viletsavõitu. Koolis oli kolm orkestrit. Arvo mängis sümfooniaorkestris, mida juhendas Jaan Pakk. Ta mängis seal klaverit, hiljem oboed. Oboe õppis ta ära seetõttu, et Jaan Pakul oli põhimõte, et kõik poisid peavad oskama mingit puhkpilli mängida ning Arvole surutigi oboe 9 kätte. Arvo mängis ka Ants Meritso juhendatud tantsuorkestris trummi ja puhkpilliorkestris[LISA 7] löökriistu, sest põhiliselt mängiti marsse ja seal ei olnud oboed tarvis. Arvo, Olev Sööt (õppis klaverit) ning Tiit Varts(klaver) tahtsid midagi koos mängida ning Arvo kirjutas neile vahel lugusid.[11] Arvo mängis ka akordionit.[LISA 9] Arvo muusikalist annet nägid ka õpetajad ning oli juhus, kus kus ühel kooli peoõhtul oli kaduma läinud tüdrukute võimlemisrühma klaverisaatja. Õpetaja Pakk otsis kiiruga asendajat ning
218 Rahvalehe andmetel (“Takt ja trumm” 1926, 20.04) teenis The Murphy Band’i muusik 15 000 mk kuus, K. Strobeli andmeil teenisid tema orkestri pillimehed 1931. aastal Dancing Palace Glorias 250–300 krooni (tema ise 330) (Ojakäär 2000: 257, 314). Eriti hea oli teenistus kuurortlinnade orkestris, kus “mõni pillimees teenis rohkem kui minister” (Ojakäär 2000: 254). Heale teenistusele (rohkem kui kaks keskmist palka) Tartu BBB tantsuorkestris viitab ka G. Pedraudse (Ilus 1994: 263). 99 Vaadeldes džässi arengut Eestis, selgub, et sageli need mõisted kattuvad – vaimsed liidrid olid üldjuhul ka oma ideede praktilised elluviijad. Erandiks võiks pidada The Murphy Band’i, kus liidriks “vedaja” mõistes oli Kurt Strobel, muusikaline juht aga Victor Compe. Eesti 1930. aastate džässis torkab eredalt silma Priit Veebel – tema on see, kes tuleb mõttele
annaabi.ee 
