Vahetult pärast Talvesõda leidis Berliin olevat sobiva aja Prantsusmaa purustamiseks ja Lääne- Euroopa väikeriikide allutamiseks Saksa kontrollile. 9. aprillil 1940 okupeeris Saksamaa Taani ja ründas Norrat, kohates seal ootamatult tugevat vastupanu. 10. mail alustas Saksamaa sissetungi Prantsusmaale, hõivates alustuseks Belgia, Luksemburgi ja Madalmaad, ning vältides sel kombel prantslaste kindlustusi Maginot' liini. Sõjategevuse esimeses faasis tungisid Saksa tankikiilud La Manche'i rannikuni, purustades Dunkerque'i all Briti ekspeditsiooniväed (kogu sõjatehnika jäi sakslaste saagiks, kuid suur osa elavjõust evakueeriti Suurbritanniasse). Prantsuse armee peajõud hajutati ja hävitati Weygandi liinil ning 14. juunil marssisid Saksa väed tõsisemat vastupanu kohtamata Pariisi. 16. juunil püüdis Suurbritannia sõlmida Prantsusmaaga sõjalist liitu, mis annaks Prantsusmaale aluse jätkata sõda Saksamaa vastu ka siis, kui tema territoorium on okupeeritud
Uuesti taastati pealetung 1944 sept keskel, selleks ajaks oli sakslaste olukord teistel rindelõikudel oluliselt halvenenud- Normandia dessant ja teine rinne Prn-l, Punaarmee Bagration Valgevenes jne. Saksa väejuhatus oli Baltikumis tegutsevate vägede arvu sept-ks oluliselt vähendanud. Operatsiooni alguses tekkis kriitiline olukord Riia lähedal, Riiast lääne pool Kuramaa põhjarannikul Tugumsi linna lähistel, kuhu Punaarmee tankikiilud mereni jõudsid, lõigates ära Saksa väeosad, olukord õnnestus vasturünnakutega taastada, tekkis uuesti ühendus, aga sakslastel sai mõõt täis, otsustasid Eesti ja Põhja-Läti lahinguteta maha jätta, luues uue kaitsejoone Väina jõele. Sept lõpus läks Eesti mandriosa ja Põhja-Läti Punaarmee kontrolli alla ilma suuremate lahinguteta. Väina jõel suutsid sakslased rinde mõneks ajaks pidama saada, okt-s jätkus Punaarmee surve, 13.okt saadi Riia, okt
annaabi.ee 
