jõe parempoolse kalda Kiievist Musta mereni. Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Plaan vallutada Leningrad ja purustada Baltikumis paiknevad Punaarmee üksused. Väegrupis Nord oli Ida- Preisimaal 16. ja 18. armee ja 4. tankigrupp ja 1. õhulaevastik, merelet toetas Läänemere eskaader. Peaülesanne oli Leningrad, seetõttu koondati väed Pihkva suunas Kaunas, Daugavpils ja Pihkva. Eesti jäi pealöögi teelt kõrvale ja pakkus sakslastele esialgu vähe huvi. Punaarmee tõmbas kohe peale sõja puhkemist oma väed Ida-Preisimaalt Eestisse, kandes suuri kaotusi. 8 diviisist jäi alles vaid 3. Eestis paiknevad Punaarmee üksused allusid Balti erisõjaväeringkonnale, mille baasil kujundati sõja puhkedes Looderinne
palju moodsaid lahingumasinaid. Mehhaniseeritud tankikorpustega löödi piiri ääres palju tõsiseid lahinguid. Lisaks ka Lvivi eendist lõuna pool kandsid sõjategevuse põhiraskust ungarlased ja rumeenlased, aga nemad olid võrreldes saksa väega halvemini relvastatud ja vähem võimekad. Von Runstedt, Lvivi väejuht, pidi lootma põhjaservas seisvatele vägedele. Pärast Punaarmee tankikorpuste purustamist tungiti Kiievi suunas edasi, saadeti tankigrupp lõunasse, õnnestus Vinnitsa piirkonnas moodustada üks suuremaid katlaid, hävitati mitmed piirilt taandunud NL tankikorpused. Juuli keskpaiku tekkis sakslastel I tõsisem takistus- tulenes vajadusest määratleda järgneva sõjategevuse konkreetne siht. Pealetungile oli mindud 3 suunas- saksa väejuhatus oli lootnud, et suudab võrdselt tugev olla kõigis kolmes suunas, tegelikkuses tuli välja, et nii kena asi siiski pole,
annaabi.ee 
