Iga jalg koosneb puusast, säärest, reiest ja 5-lülilistest käppadest (Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on pistesääskedel pikk ja silindriline, mis koosneb 10 lülist. 2 viimast lüli on tugevasti muutunud ja täidavad erilisi ülesandeid sääskede suguelus. Kaks viimast moodustavad sigitid. Isasloomadel nimetatakse seda hüpopüügiks, mis on keerulise ehituse ja sääsklaste süstemaatikas väga tähtsal kohal. Hüpopüügi kõige suuremaks osaks on valvid (tangjad moodustised emaslooma kinnihoidmiseks sugutamise ajal.) (Remm, 1954). Kaheksa esimest lüli koosnevad igaüks aga kahest plaadist, mis painduvad pehme kelme abil (Remm, 1954). 3. Bioloogia Sääsed on täismoondega putukad, kes oma arenguteel läbivad 4 järku: muna, vastne, nukk ja valmik. Munad munetakse otse vette. Esimesel juhul arenevad munadest mõne päeva või mõne nädala möödudes vastsed, aga see oleneb nii vee temperatuurist ja ka munade individuaalsusest (Remm, 1954).
punakaspruunide kattetiibadega mardikas, kes sobivates tingimustes võib munast valmikuni areneda 100 päevaga. Täiskasvanud vaglad on 4 mm pikkused, kollased ja kaetud karvakestega. Toiduks kasutavad nad suira, kärgi, taru soojustusmaterjali ja puitu. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Kõrvahark võib esineda massiliselt eriti puu- ja köögiviljaaedades paiknevates tarudes. Kõrvahargi välimus on piklik ja tumepruun kitiinkattega keha. Talle iseloomulikuks on tagakeha tipul tugevad tangjad lisandid. Tema kasulikkus tuleneb väiksematest putukatest ja ka kärjeleedikute röövikutest toitumisest, kuid teda tuleb siiski tõrjuda kuna toiduks kasutab 10 ta ka mett, surnud ja haigeid mesilasi ning võib tarus levitada mesilaste nakkushaigusi. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Soomuklane on välimuselt kuni 10 millimeetri pikkune, hõbehallide soomustega kaetud,
annaabi.ee 
