Kuidas see nüüd oligi? Lihtne asi, ta on seda tuhat korda kuulnud näh, keele peal just ... mitte ei tule meelde. Nüüd pööras kirikuõpetaja raamatulehte ... teab kui kaua ta peaks veel lugema? Aga iga kord kui ta jalgu liigutab, variseb hauakaldalt krabinal liiva kirstukaanele. Kojanaisel on uued riided seljas, need teevad ta kohmakaks ja võõraks. Kodus, vanades riietes on ta palju kenam. Poeproua on ka matusele tulnud, tal on palav, higistab ja pühib vahetpidamata nägu, tammudes ühelt jalalt teisele. Kuskil tuututab auto, võõrad, ebamäärased hääled kostavad kalmistu tagant siia, siis on kõik jälle tühi ja võõras. Jaan sulges silmad ja ootas mõne aja. Ta oli kindel, et kui veidi aja pärast silmad avab, siis on kõik praegune möödas, on jälle nagu enne päike paistab aknast sisse, ema lamab voodil ja küsib: ,,Kas oled juba söönud? Mine välja jooksma!" Ja siis ta tahab ise
Jätku leivalõikajale! Kui on noori tüdrukuid, siis : Kuus käigu kolmed kosilased, Ühed tulgu, teised mingu, Kolmandad kodus püsigu! Nüüd võtavad mardid haneritta, mardiisa ees ja mardiema lõpus ning liiguvad sabatantsuga (hoiavad vöökohast kinni ja liiguvad laulurütmis jalalt jalale tammudes) ukse poole. Lõpulaul : Laske mardid teele minna, Mardi tee on teademata, Mardi maa on mõõtemata, Uks on tulla, teine minna, Kolmas takka kinni panna.
annaabi.ee 
