· Hiisi on peetud seotuks matmispaikadega Pärnamäe hiis Hiiekohas ei tohtinud: · Raiuda/ murda puid ja oksi · Niita heina, künda, kaevata ega karjatada loomi · Roojata ega prügi maha jätta · Lärmata · Vanduda ega tülitseda · Rahvalauludes nimetatakse hiies elavaid hiie neitseid ja noormehi, samuti koeri ja hobuseid · Pole üheselt teada, keda hiies paluti, kuid arvatakse, et eestlased käisid Taara tammikutes Kiigeoru hiis · Hiies käidi kogumas jõudu ja hingerahu, palvetati, peeti nõu, küsiti nõu ning tänuks jäeti ande · Tihti seoti anniks punane pael, mis oli märk vaimsest sidemest nii püha paiga kui esivanematega · Pühapaikades käidi ka leevendamas kaotusvalu ja jagamas oma muresid, hirme ning rõõme Muhu Kapi küla Helskikivi aitab siis,
Tammeriisikas · Viljakehad: piimmahlaga, hügrofaansena, lihapunakaspruunid, kuivas olekus roosakasbeezid, vajutamisel ja vigastamisel muutuvad roostepruunika-laiguliseks. · Kübar: ringvöödiline, kuiv kuni nõrgalt kleepuv, kaunis väike, kuni 8 cm. · Eoslehekesed: tihedalt asetunud, hambaga jalale külge kasvanud. · Jalg: alusel tihti tume- punakaspruun, kuiv, kuni 7x1 cm. · Seeneliha: õhuke. · Tammikutes ja tamme- segametsades, ainult tammede all, kaunis sageli. Septembris. Kupatatult söödav. Kasepilvik · Kübar: oliiv-, hallikas-, pruunikas- kuni rohiroheline, tihti laiguti või isegi üleni pleekinudvalge, limane, läikiv, tömbi rihvelja servaga, kuni 10 cm. · Eoslehekesed: püsivalt valged, vanalt kreemikaskollased, tihti pruunitähnilised, jalale kinnitunud. · Jalg: püsivalt valge, alusel tihti
Võõras (arukask, aru- ja sookase hübriid) seal kasvuruumi ei leia. Samamoodi, üksnes sookase päralt on ka siirdesood. Mõlemas võib kasvada madal kask. Ka arukasel on oma kuningriik - arumetsad. Laane-, palu- ning Kesk- ja Lõuna- Eesti salumetsades võib näha ainult arukaske. Keerulisem on olukord Lääne- ja Põhja-Eestis. Siinsed paepealsed maad võivad olla ajuti väga märjad, suvel aga kõrbeda. (Sageli oleks siinseid salumetsi õigem pidada viljakamateks loometsadeks.) Nii võib tammikutes ja puisniitudel leida läbisegi aru- ja sookaske. Lähemal uurimisel ilmneb aga enamasti, et arukase känd kasvab mõnekümnesentimeetrisel künkal, sookask jälle sama suures lohus. Teinekord on aga künkal sookase juure all "keev maa" (aimatav allikakoht niiskemal aastaajal). Ent kõige kuivemad nõmmemetsad? Siin kasvab vahel üksikuid arukaski ja ega sookaskki puudu. Rabaga võrreldes on ehk nende vahekord vastupidine, samuti pole tähtsuseta, kui kaugel on kummagi liigi suuremad salud
virosa(Lam.) Bertilloni), mis kasvavad meil augustist oktoobrini (Hanso jt. 2000). Austraalias puudub. 1.3.1 Roheline kärbseseen Rohelise kärbseseene (Amanita phalloides) kübar (kuni 15 cm) on hallikas- või pruunikasroheline, keskel oliivpruun, mõnikord kollakatooniga, radiaalkiuline, tavaliselt ebemeteta; jalg valkjas, oliivkollastest soomustest kirju, rippuva rõngaga,alt muguljas, avara kotja tupega, ebameeldiva lõhnaga; kasvab lehtmetsades, eriti laialehiste puude all,tammikutes ja pärnikutes paiguti tavaline; sage eriti Lääne-Eestis ja saartel. Roheline kärbseseen on surmavalt mürgine, ning kahjuks peetakse teda kübara värvuse tõttu rohelise kübaraga pilvikuks. Tavaliselt tuntakse teda nime all kui death cap ehk surma kübar/müts. Seent kirjeldas esimesena prantsuse botaanik Sébastien Vaillant aastal 1727. Seen on osalenud enamuses inimeste mürgitamises seentega, võimaluses, et temaga mürgitati ka Rooma keiser Claudius ja Püha Rooma keiser Charles VI
annaabi.ee 
