Vaal ahmib merevett suhu ja surub selle läbi kiuste välja, püüdes nii kinni suupärased palakesed. Kurguvaod võimaldavad tal ühe ampsuga suhu võtta kuni 60 tonni vett. Kiuste taha jäänud krill neelatakse keele abil alla. Päevas võib ta süüa kuni 6 tonni väikesi vähilisi. Toitumisperiood on 4-5 suvekuud. Selle jooksul kasvab vaala kehakaal kuni peaaegu kahekordseks. Talletatud rasvast jätkub rändeks talvitusalale. Talvel nad peaaegu üldse ei söö. (P. Whitfield Laste loomaentsüklopeedia 2001 lk.40-50) Sinivaalade ränne Sinivaal on tuntud pikkade rännete poolest. Nad toituvad suvel planktonirikastes arktartilistes ja arktilistes vetes. Sügiseks ja talveks rändavad nad subtroopilistesse ja troopilistesse vetesse. Seal emavaalad ka poegivad. Kevadel liiguvad nad koos oma imevate poegadega aegamööda tagasi suuremate laiuskraadide poole
hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma. Kui on pesas istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. (http://veebikodu.blogspot.com/2006/04/must-toonekurg-jaak-judis-eestisse.html ) 2 Must-toonekured lendavad tavaliselt augusti teisel poolel oma talvitusalale, Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale või Lõuna-Aasiasse. Märtsi teisel poolel naasevad must-toonekured Eestisse. Must-toonekurg on levinud suurel territooriu- mil Atlandi ookeani rannikust kuni Vaikse ookeani rannikuni, areaali põhjapiiriks võib pidada Peterburi läbivat laiusjoont ja lõunapiiriks Vahemerd puudutavaid paralleele. Lisaks sellele asustab see lind isoleeritud areaaliosi Pürenee poolsaarel ja Lõuna-Aafrikas
annaabi.ee 
