määravad: aastaaeg, õhutemperatuur, taeva pilvisus, sademed ja tuule suund ning tugevus. Temperatuuri langemisel alla (+10°C) on lendavaid putukaid vähem ja nahkhiirte toitumise aktiivsus langeb (Masing, Keppart, Lutsar, 2004). Nahkhiired, nagu ka paljud teised imetajad meie loomariigis, annavad järglasi ainult üks kord aastas. Suguküps emane sünnitab enamasti ühe poja, harva ka kaks. Lendlaste suguküpsus saabub juba esimesel või teisel eluaastal. Talvitumisperioodil, mis toimub sügisest kevadeni, leiab aset sigimine. Talvituspaikadest lahkumisel aprillis ja mais toimub ovulatsioon ning viljastamine, millele järgneb loote areng (Masing, 1984). Mai lõpust kuni juuni alguseni kogunevad kõik poegi ootavad emased ühte varjupaika, moodustades poegimiskolooniaid, kus püsiv keskkonnatemperatuur mõjub positiivselt loote arengule. Juuni keskel sünnivad esimesed pojad. Enamus järglasi sünnib aga juuni lõpus või juuli alguses (Masing, 1984).
ja emased on reeglina suuremad ja nende mass võib olla isastest lindudest poole suurem 1,8-2,5 kg. (Wikipedia 2015. Suur-Konnakotkas) 1.2 Toitumine Suur- konnakotka saakloomadeks võivad sattuda: väikeimetajad, roomajad, kahepaiksed, linnud, väiksemad kalad, suuremad putukad ja raiped. Elupaikadest sõltuvalt on konnakotka toit seotud veega. Venemaal näitavad mitmed uuringud linnu saakloomadeks: mügrid, konnad, veelinnud ja uruhiired, Indias, aga konnad ja veelinnud. Talvitumisperioodil väga tähtis toidulaual suured putukad ja imetajate korjused. Konnakotkad peavad jahti maapinnalt, ja õhust patrullides. Saak püütakse hommikul ja keskpäeval, saagijahi aktiivsus tõuseb õhtul kella 8 ajal (Keskkonnaministeerium. 2005). Jahti peavad nad koos teiste röövlindudega nagu stepikotkas. Vahel võtavad nad jõuga väiksematel röövlindudelt saagi ära. Kotkaid tõmbavad metsa tulekahjud, kuna seal on kerge jahti pidada
annaabi.ee 
