nii palju liikuma toidu otsimiseks. Karude sügisene liikumine on seotud eelkõige valmistumisega taliuinakuks ning seoses sellega on sel perioodil põhiliseks liikumisaktiivsust määravaks teguriks taliuinakuks tarvilike nahaaluste rasvavarude kogumiseks vajaliku toidu kontsentreeritus alal. Lisaks toidule mõjutab sel perioodil karude liikumisaktiivsust ka karu sugu ning talvitumiseni jäänud aeg: paar nädalat enne taliuinakusse jäämist väheneb karude liikumismäär nii emaste kui isaste karude puhul, kuid isaste keskmine liikumisdistants on suurem kui emastel. Eestis on karu kodupiirkonna suurust ja kasutust uuritud vaid ühe emase karu telemeetrilise jälgimise abil aastatel 2005. 2006. Sügisest elupaigakasutust uuriti veidi täpsemalt 2005.a. sügisel ja leiti, et peale seda, kui karu oli leidnud omale sobiva ja suure
on nad elutegevuselt aktiivsed. Talveuneks kaevavad nad endale maa sisse augu, mille asukohaks valitakse pehmem pinnas. Keskmiselt on talvitumiseks tigude poolt valitud maa- ala pindalaks ainult 4m2. Lisaks kaevumisele, kasvatab ta endale koja ette lubjast kaane e. epifragma, sellest sissepoole eritab veel limast kaanekese. Aprilli alguses lahkuvad nad magamispaigast ja suunduvad paremate elutingimustega aladele, kus nad pesitsevad kuni järgmise talvitumiseni. Enamasti suundutakse talvituma samale väiksele maa-alale, kus seda tehti varem. Uurimused näitavad, et aastast aastasse korduvad tigudel kindlad tegevused ühel ja samal ajal ühes kindlas kohas[7]. Temperatuuril alla 0 on talve üleelamiseks kaks alternatiivset strateegiat: külmumise vältimine ja külmumisele vastupidavus. Külmumisele aitab vastu pidada kogu keha kristalliseerumine. Enne talveunne jäämist vähendavad teod oma keha veesisalduse
annaabi.ee 
