mis meenutab ehedat siidrit. [1] 1.4. Janukustutaja ja maksevahend Ajalooliselt on siidril olnud märksa rohkem kasutusalasid kui pelgalt janu kustutada. Ta on olnud koguni maksevahend. Juba Vana-Rooma leegionäridele maksti osa palka siidris. See oli igati kasulik, sest suvalise vee joomisega kaasnes ammustel aegadel sageli haigestumisrisk. Siidris leiduvad happed ja alkohol takistasid aga tõvestavate mikroobide arengut. Inglismaal oli veel paar sajandit tagasi kombeks maksta talusulastele osa palka siidris, kusjuures kuumal suveajal ja pühade puhul kahekordistati eraldatava märjukese kogust. Tavaline kogus oli ligikaudu poolteist liitrit päevas, pühade puhul võis usin sulane arvestada aga isegi kolme liitriga. [2] 4 1.5. Kõige populaarsem Inglismaal Euroopas hoolitsesid siidri populariseerimise eest eelkõige Rooma leegionärid, kes oma
Suure osa sellest moodustas Eestis asunud Vene sõdurid ja madrused. Selle taga oli enamlaste väga massiivne propaganda ja agitatsioon. Ükski teine Eestis tegutsenud partei ei teinud oma propagandat nii aktiivselt kui enamlased. Panid Eestis korraga käima 3 ajalehte. Eesti keeles ilmus ajalhet Kiir, mis oli mõeldud tööstustöölistele, selle toimetajaks Jaan Anvelt. Teise eestikeelse lehena ilmus Maatamees - mõisatöölistele ja talusulastele, toimetajaks Hans Pögelmann ja kolmandana ilmus venekeelne ajakiri Tõehommik, mille toimetajaks oli Ivan Rabtsinski. Kujunesid kõige olulisemateks enamlasteks. Nende ajaleht püüdis jätta muljet, et nende ajaleht ilmub vabrikutööliste annetuste toel - tegelikult see nii ei olnud. Fakt on see, et ajakirjanduse summad tulid üle-Venemaaliselt parteilt. Selline väga massiivne, kindlalt suunatud kihutustöö oli üheks põhjuseks, miks nad edu saavutasid.
annaabi.ee 
