Talurahva vabastamise seadused (1802 – 1804 a. talurahva seisukohast) Nende seadustega kuulutati talupojad isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaiks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Ilma maata priikslaskmise teine loogiline tagajärg oli, et kadus talupoegade õigus oma talu pärandada. Seetõttu
See hajutas balti aadlike hirme. Ettevalmistatud seaduste väljakuulutamine takerdus paraku sellesama Napoleoni taha, kes 1812.a Venemaale kallale tungis. Kui Napoleoni sõjad läbi said, jõudis järg taas talurahvaseaduste kätte. Pärisorjuse kaotamine (lk 150) Eestimaal kaotati pärisorjus 1816.a ja Liivimaal 1819.a. täpsemalt öeldes said seadused nimetatud aastatel keisri kinnituse, nende rakendumine võttis veel mitu a aega. Nende seadustega kuulutati tlp isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad tlp kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja tlp selle rentijaks. Teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Kadus tlp õigus oma talu pärandada. Tlp ei võinud siiski kolida mujale linna või kubermangu (esialgu). Mõisnik tlp enam müüa ei saanud. 1830.aastatest alates võis tlp ka linna kolida.
annaabi.ee 
