maad ja vabaneb ka teoorjusest. Selgus, et sellist asja ei ole, aga talupojad sellest ei hoolinud ja saatsid ikkagi oma esindajad õigeusu kiriku vaimulike juurde, et uurida, kuidas sinna usku astuda, 3 aastaga vahetas usku umbes 60 000 inimest, eriti oli neid Saaremaal 30% ja Pärnumaal 28%. Nüüd ehitati ka maapiirkondadesse õigeusu kirikuid, inimesed ristiti ja nimed muudeti venepäraseks, lastele tuli ka panna venepärane eesnimi. 19.saj keskpaiga reformid Jõuti uute talurahvaseadusteni, 1849.a LM, 1856.a EM. Seaduste sisu: kogu maa kuulutati mõisnike omaks, kuid see jagati mõisamaaks ja talumaaks (seda ei tohtinud vähendada) see mis oli talupojal jäi ka edasi tema omaks no matter what. Talumaad soovitati rentida mitte teotöö vaid raha eest, seda võis ka talupojale müüa. Neid seadusi kutsutakse ka talude päriseks ostmise seadusteks. Seega oli talupojal võimlus saada maa omanikuks. Kuid nende seadustega kaasnes ka maa krunti ajamine (kadus põldude ribastatus)
sõjaväearstina ja sõja käigus arendas edasi välikirurgijat. Üks esimene, kes kasutas narkoosiks eetrit ja hakkas kasutama kipsmähiseid. 18. Agraarküsimus 19. saj. keskpaiku. Uued talurahvaseadused. Talurahvaliikumine 19. saj. teise poole algul. 1860. aastate reformid Talupojal puudus huvi talumaade viljakuse tõstmiseks, olid rendilepingud ju jne... Tekkinud probleemid hakkasid ka rüütelkondi mõjutama ja need said neie suht kiiresti selgeks, miks asi nii on. Jõuti siis välja uute talurahvaseadusteni balti kubermangus. 2 olulisemat momenti on keskvõimu survestus ja muutused liivimaa kubermangus. Vene keskvalitsuse roll uutes talurahvaseadustes- vene keskvõim moodustas 19 saj keskel mitmeid erinevaid komisjone, tedustasid väga hästi seda probleemi endale, tegeleti nii sise kui ka väliskubermangudes sellega. Balti kubermangudes viidi kroonu ehk riigimõisates- läbi viidi reform, mis puudutas kroonumõistate talupoegi Liivimaal ja Saaremaal (seal oli
annaabi.ee 
