Eestis 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal. 4. Milliseid muudatusi tõi kaasa pärisorjuse kaotamine? Talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas – ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud elukutset vahetada, st nad pidid tegelema üksnes põlluharimisega. Ka nende liikumisvabadus oli piiratud. 5. Tänu millele ja kuidas hakkasid kujunema vallakogukonnad? Tänu 1849. aasta Liivimaa talurahvaseadusele. Need kujunesid mõisa halduspiirkonna kõrvale talurahva kui seisuse omavalitsuseks, mille eesmärgiks oli lahendada talupoegade omavahelisi tüliküsimusi. 6. Mida tähendab mõiste nekrutiandmine? Sõjaline koormis, kus sõnaotseses mõttes püüti mehi. 7. Miks üldse kerkis 19. sajandi alguses esile talurahva olukorra parandamise küsimus? Kuna eluolu Saksamaal hakkas paranema ning ühiskond arenes, mistõttu Venemaa tahtis olla samuti uuenenud, reformitud ning „euroopalik riik“. 8
Eestimaa mõisate osakaal on suurem agraarsektoris kui Liivimaal. Kui talu- ja mõisamaade suhe Liivimaal oli 2:1, siis Eestimaal oli see suhe 1:1. Tulenevalt ajaloolistest põhjustest, Eestimaa rüütelkond tegutses in corpore, mille agraarpoliitika oli konservatiivne. 19. sajandi keskpaigaks on jõutud kriisi: tuleb teha mingisuguseid samme. Peterburist otseselt Eestimaa asjade vastu huvi ei tuntud. Alles Aleksander II annab 5. juulil 1856. aastal oma allkirja Eestimaa uuele talurahvaseadusele. Selle seaduse avalikustamine lükatakse edasi 1858. aastasse. 1856. aasta seadus kätkes endas: sarnasus Liivimaa 1849. aasta seadusega jaotatud mõisa- ja talumaaks (sh kuuendikmaa põhimõte). Raharendi probleem on tõstatatud, kuid jäädakse ikkagi teonormide juurde. Üks olulisemaid erinevusi Liivimaa seadusega: Eestimaa seadus näeb ette talumaade kruntimise. Antakse ka tähtaeg: kruntimine peab olema lõpetatud 10 aasta jooksul. On väga progressiivne saam toonastes agraaroludes
annaabi.ee 
