3. Keiser Aleksander I oli innustatud valgustusideedest ja liberaalse mõtteviisiga 4. Mõisnike omavoli piirati ja talupoegade õigusi ja kohustusi reguleeriti 1802. aasta ja 1804. aasta talurahvaseadustega 5. Vene keskvalitsus käis rüütlitele peale, et nad leevendaksid talupoegade olukorda 6. Liberaalsed mõisnikud olid pärisorjuse kaotamise poolt 7. Talurahva seas oli pidevalt rahutusi ja nende haridustase oli tõusnud 1802. aastal kinnitati Eestimaa talurahvaregulatsioon ,,Iggaüks", millega mõisnikud kitsendasid veidi oma õigusi. Talupoegade koormiste määra ja kodukari piire aga ei täpsustatud. Sellepärast koostasid rüütelkonnad 1804. aastal nii Eesti- kui Liivimaal uued talurahvaseadused. Nendega määrati kindlaks talude kohustused oma mõisate ees. Naturaalandamid vähenesid, kuid mõnel pool kasvas teopäevade arv. 1804.-1805. aastal olid Eesti ja Liivimaal talupojarahutused (nt Kose-Uuemõisas), sest talupojad ei
keda mõisnik võis pärandada, müüa või vahetada, nagu mõisa vara. Talupoeg kukkus õigusteta pärisorja seisundisse. 1765. aastal kinnitas Browne oma positiivsed määrused, mis talurahva olukorda mõnevõrra kergendasid. Talurahvas sai õiguse vallasvarare. Mõisakohustused täitnud talupoeg võis ülejäägi turustada. Kindlad piirid seati ka mõisakoormistele. Seati piirangud ka karistamisele. 1802. a. võeti Eestimaa maapäeval vastu talurahvaregulatsioon mille olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Samalaadne seadus võeti 1804. a. vastu Liivimaal. Lisaks sellele nähti Liivimaal ette ka teokoormiste normeerimine. Uued Eestimaa ja Liivimaa talurahva seadused võttis Aleksander I vastu 1816 ja 1819 aastal. Eesti talurahvas kuulutati pidulikult pärisorjusest priiks. Maa tunnistati aga mõisniku ainuomandiks. Koormised asendati rendilepingutega. 1849. a
annaabi.ee 
