Tekkis aga rahulolematus, sest talupojad lootsid maad tagasi saada. *Talurahvas vabanes mõisa kontrolli ja valitsemise alt järk-järgult. 19. saj algul loodi nt vallakohus ja tekkis olukord, kus valda ei valitsenud mõis vaid mõis ja talupojad koos. Esimesed vallakohtud rajati juba 18 saj lõpupool, et aidata mõisnikku õigusemõistmisel. 1816-1819 a seaduste järgi pidi talurahva pärisorjusest vabastamine algama kogukonna valimistega ja talurahvakogukondade moodustamisega. Eestimaal vastutas kogukonna omavalitsuse kohustuse täitmise eest kogukonnavanem(vallavanem või külavanem). Liivimaal kogukonnavanema institutsioone ei loodud. Vallakohtu ülesandeks oli lahendada talupoegade tsiviilasju ja reguleerida kogukonnaliikmete majandus- ja tüliküsimusi. Vallakohtul oli ka vaesteabi, sotsiaalhoolekande ja õnnetuskindlustuse funktsioon. 1866 oli vallareform ja vallakohtule
Locator vastutas uusasustamise oganiseerimise eest, ta värbas asunikke, jaotas välja maad, ning sai uusasustuspiirkonnas vastutasuks tulusa maavalduse ja pärandatavaid eesõiguseid. * Üheks näiteks aktiivsest ja uuendusmeelsest isandast, kes toetas 12. sajandil koloniseerimist, oli Magdeburgi peapiiskop Wichmann. Ta sulatas asustamise ja koloniseerimise varasemate kogemuste erinevad elemendid kokku uueks viljakaks tervikuks. Ta sai suurepäraselt aru talurahvakogukondade tähtsusest ning teadis, mida võivad tähendada õiguslikud privileegid: ta võttis kasutusele Mageburgi õiguse esimese üleskirjutatud versiooni, mis omandas hiljem Kesk- ja Ida-Euroopas väga suure mõju, ning sanktsioneeris Magdeburigis esimeste gildide asutamise. Ta kasutas regulaarselt locator' eid ja koostas nendega üksikasjalikke kirjalikke lepinguid. Ta julgustas Madalmaade immigrante ümber asuma. Just seesuguste kõrgeltsündinud prelaatide tegutsemise tõttu muutusid talurahva
annaabi.ee 
