sajandi keskpaigani naturaalmajandus, s.t. kõik eluks vajalik püüti taluperes ise valmistada. Sellele vaatamata tuli üht-teist kas osta või vahetada. Pealegi oli vajadus omavalmistatud toodangu ülejäägid realiseerida. Põhiliseks kaubatehinguks oli vahetamine: talupojad viisid linna kaupmehele oma saadusi ja said vastu neile vajalikke kaupu. Turul toimus kauplemine peamiselt raha vahendusel. Väga tähtis osa oli talurahvakaubanduses laatadel, mida peeti nii linnades kui maal. Maapoodide võrk Eestis kujunes välja möödunud sajandi teisel poolel ja selle sajandi alguses. Oluline roll on sajandite jooksul olnud rändkaubandusel. Talupojale tähendas see tööaja kokkuhoidu, sest kaup toodi koju kätte. Väga palju käis Eestis kauplemas Vene rändkaupmehi. Nende käigud kestsid kuni Esimese maailmasõjani. 1918 – 1929 aastani juhtisid Eestis kaubandust Põllutöö- ja Toitlusministeerium
ülalpidamisel. Õpipoisi aja läbiteinu tunnistati selliks. Meistriks saamiseks pidi ta esitama meistritöö ja korraldama peo. Tsunftid võitlesid oma toodete kvaliteedi eest. Eriti peeti silmas ekspordiks minevaid kaupu ja nende kvaliteeti. Tallinnast veeti välja näiteks kohalikust toorainest valmistatud kanepiköit ning raidkive. Kaubandus ja rahandus. Küla sai linnast soola, metalli, kala, veine, vürtse. Maalt toodi vilja, ehitusmaterjali, küttepuid, liha, nahka. Talurahvakaubanduses eksisteeris vaadeldaval perioodil nn. sõbrakaubandus. Linna tulnud talupoeg peatus tavaliselt kindla kaupmehe (sõbra) juures(võis jääda isegi ööseks, kui kaugel elas), müüs talle kaasatoodud kaubad ja ostis tema käest talle vajalikud kaubad. Tihti jäi talupoeg kaupmehele võlgu ja järgmisel korral pidi võla oma kaupadega tasuma. Seega oli kaupmehest majanduslikult sõltuv. Eesti linnade majanduses oli tähtis koht kaug- ja ülemerekaubandusel. Hansa Liit. Eesti
annaabi.ee 
