1739 aastast pärineb Liivimaa maanõuniku parun Roseni seletuskiri Vene ,monarhile talupoegade õiguste kohta Baltikumis, mis on tuntud kui Roseni deklaratsioon. Vastavalt sellele oli eesti ja läti talupoeg mõisniku pärisori, kellega mõisnik võis teha mida tahes kuni tema surmani. Talupoeg pidi maa kasutamise eest kandma mõisniku kehtestatud koormisi. Ka talupoja vallasvara kuulutas Rosen mõisniku omandiks. 1765 aastal kehtestusid Liivimaal nn talurahvakaitseseadused ehk positiivsed määrused, millega sätestati järgmist : talupojal on õigus vallasvarale, mõisakohustused täitnud talupoeg võib oma ülejäägid turustada, talupoegade koormisi ei tohi mõisnik suvaliselt suurendada, kodukariõiguse ülempiiriks määrati 30 hoopi, talupojal on õigus kaevata oma mõisniku peale. 1784 - nn pearaharahutused( talupojad mõistsid seda kui mõisakoormistest vabastamist ning paljudes mõisates ei mindud enam tööle) tekkisid vahepeal
või kihelkonnakohtuks. Eestimaal oli eesistujaks mõisnik, liikmeteks kaks talupoega, Liivimaal ja Saaremaal ainult talupojad. 1866. a kaotati mõisnike kontroll vallakogukonna üle. Vald muutus iseseisvaks haldusüksuseks. Mõisa ja talu rendisuhted Talupojal tuli mõisnikult maad rentida. Esmakordselt seaduse järgi kogu põllumaa oli mõisnike valduses. Mõisa ja talurahva suheteid hakkasid reguleerima rendilepingud. Varasemad talurahvakaitseseadused kaotasid kehtivuse. Mõisnikud omavoli järgi said dikteerida rendilepingu tingimusi. Rendilepingud sõlmiti tavaliselt kolmeks aastaks. Talupojal polnud mingit huvi põllumaade viljakust tõsta, sest viljakuse tõstes tõstis kolme aasta pärast mõisnik renti. Rahutused, sest talurahvas arvas, et lõppes ka mõisategu või koormis, samuti oli levinud arvamus, et see maa, mis oli traditsiooniliselt talu juurde kuulnud, et see pidi ka edaspidi talu juurde kuuluma.
annaabi.ee 
