karistusi karmistati jne. Hakati ähvardama karistusega ka pagejate varjajaid. Aja jooksul suurendati ka pastorite vastutust oma koguduse liikmeid paigal hoida. Ka talupoegadel oli kohustus vöörad talupojad kinni pidada, mõisa viia ja seal sisi identifitseeriti ta. Nende seaduste karmistamisel oli ka tulemus, neid hakati aja jooksul järjest rohkem kätte saama. Üks selle pöhjus oli ka muidugi pagejate arvu suurenemine. Talurahva abiellumise õigus- selleks et talurahavst laulatada, pidi pastor saama mõisniku loa. Mõisnik ei tohitund seda keelata, aga ikka tegid seda vahel, ntks kui oli tegu teise mõisa pärisorjaga ( et tööjöud ei lahkuks oma möisast) Liivimaal toimusid arengud, mille ühine pealkiri oleks 1765 aasta positiivsed määrused: Johann Georg Eisen hakkas Katariina II käsul tegelema suure projektida, mille eesmärgiks oli asustada Liivimaa aladele vabasid saksa talupoegi. Selle kaugem eesmärk oli tõestada,
Linnavalitsused, need mis olid juba enne 1917.aasta veebruarirevolutsiooni eestlaste käes, saadeti laiali. Asendati eestlastest linnapead ja nõunikud baltisakslastega. Baltisakslased ajasid edasi Balti riigi loomise mõtet. Balti aadel otsustas kokku kutsuda valitavad rahva esindusorganid, mis oleksid pädevad pöörduma Saksa keisri poole ametliku palvega. Mindi seda teed, et kõik vallavanemad käsutati maakonnalinnadesse kokku ja nemad pidid oma seast nimetama esindajad, kes pidanuks talurahavst esindama edaspidi. Esimesena astus kokku Eestimaa maakogu 9.aprillil 1918 (Landerversammlung) Tallinnas. Võeti vastu endale sobivad otsused ehk pöörduti rahva esinduskogu nimel Saksa keisri poole kahe palvega: 1) Saksamaa jätkaks Eestimaa kubermangu sõjalist kaitsmist; 2) paluti, et Saksa keiser aitaks kaasa Eestimaa lahtiühendamisele Venemaa küljest. 10.aprillil toimus sama asi Riias Liivimaa maakogu nime all. Seal olid lisaks eestlastele ja baltisakslastele ühendatud ka lätlased
annaabi.ee 
