talupoeg ise oma saagi lähimal turul maha müüma ja sellest oma maksud tasuma. Sageli andis talupoeg end röövimistest ja sõjakäikudest ohustatuna feodaali kaitse alla, millega aga kaasnes tema maa minek feodaali valdusesse. See samm võis küll tuua hetkelise kasu talupojale, kuid see-eest võttis ära järeltulevate põlvede vabaduse. Nende olukord muutus sarnaseks orjade järeltulijate omaga. Kuna feodaalid teatsid, et maa-ala ilma talupoegateta on väärtusetu, siis üritasid nad võimalikult palju talupoegi oma maal kinni hoida. Talupojad ise aga eelistasid raskete koormiste asemel mõnda teist elukohta näiteks linna, kus sammuti vajati töökäsi. Et sellist talupogade rändamist takistada muudeti nad sunnimaisteks, neil oli keelatud oma maalapilt lahkuda. Järelikult oli keskajal talupoegadel väga raske elu, neil puutusid igasugused isikuvabatused ja nad pidid tegema väga palju tööd, et maksat oma isandale koormisi
Pärisorjuse kujunemine: Feodaalkorrast kujunes välja pärisorjus, s.t et talupojad olid sõltuvuses suurmaavaldajatest. Alguses olid talupojad väike-ettevõtjad, orjad tegid lihtsalt raskemaid töid, kuid varakeskajal sulandusid orjad ja talupojad ühtseks sõltuvate talupoegade klassiks. Maatükk kuulus küll talupojale, kuid selle eest pidi ta maksma andamit, sest maade läänistamisega kuulusid nad maatüki juurde. Talupoegade tööst maatükil sõltus läänimehe sissetulek. Kuna talupoegateta polnud maatükid väärtuslikud, siis keelati neil maalt lahkuda ja nad muutusid sunnismaiseks. Paljudes piirkondades anti feodaalidele õigus talupoegade üle kohut mõista Erinevad rendivormid: · mõisahärrus- levinud rohkem ida aladel. Maad olid jaotatud mõisnike ja talupoegade vahel. Talupojad harisid nii enda, kui ka mõisnike põlde. Talupoeg pidi tegema nii teotööd, kui maksma ka makse. · rendihärrus- levinud lääne aladel
annaabi.ee 
