Kuigi seda trükiti korduvalt, isegi veel 19. sajandil, ütleb ,,Eesti kirjanduse ajalugu", et varaseim säilinud eksemplar pärineb 1766. aastast.15 Kuninglikus Raamatukogus on aga säilinud selle 2. trükk 1729. aastast (Kat. 89-186, 8o) ja Ülikooli Raamatukogus 3. trükk 1743. aastast (Th. bis 33947). Viimasele on volditud lisalehel lõpus juurde lisatud ükskord üks. Lembit Andresen konstateerib, et see näitab matemaatika algtõdede jõudmist taluperesse pool sajandit enne O. W. Masingu ,,ABD-raamatu" ilmumist. 1641. a- trükiti esimene eestikeelne aabits. (oletavasti) Raamatu sisu (ajalugu): Vanimad säilinud aabitsad on aastaist 1694 ja 1698. Vanim Eestis säilinud aabits on aastast 1777. Punasesse Raamatusse kantud 18-st aabitsast on 10 ainueksemplarid, neist 5 asuvad Rootsi ja Taani raamatukogudes. 1693. a- Johann Hornungi : ,,Grammatica Esthonica" (eesti grammatika). Raamatu sisu (ajalugu):
Peipsiäärses Kodavere kihelkonnas jõudsid koolilapsed veel 50 aasta eest hommikul enne kooliminekut mitmes peres ära käia. Maskeeringut ei olnud ja ega tuppa ka ei mindud, oodati, et perenaine ise uksele vastu tuleb. Mis ühel niisuguse kombetäitmise puhul koolis juhtus, seda meenutati järgmiselt. Jõuluaeg Pikad ja pimedad õhtud on täis valguse ootust. Aeg kokkuvõtteid teha ja tulevikule mõelda. Endeline aeg, jõuluvalguse aeg. Taluperesse tulid jõulud Põlluharimise ja karjakasvatusega seotud jõulukombestik oli märksa mitmekülgsem ja rikkalikum kui nüüdisaegne inimestevahelisi suhteid esile toov jõulukombestik. Aasta kõige pimedamat aega tajuti kui eriti tähenduslikku aega täis maagiat ja tulevikuendeid. Oluline oli ette võtta niisuguseid toiminguid, mis kindlustaksid perele ja majapidamisele tuleviku ka eeloleval aastal. Suvel põllult toodud ja tervena alal hoitud viljavihk toodi jõuluajaks tuppa
annaabi.ee 
