Esimesed nimede ettepanekud olid juba I MS ajal. 1920 pakkus Emakeele Selts välja, et saksapäraste nimede asemel peaks võtma eestipärased. 1919 võeti vastu nimeseadus, mis võimaldas oma nime muuta, ent oli tülikas. Igasugune muutmine raskendas suguvõsa ja ajaloo uurimist. Miks oli nimemuutus hea? Eestlased ei eristunud teistest rahvastest oma nimede poolest, aga iseseisev rahvas kasutab alati oma nimesid. Traditsiooni säilitavad vanadel talunimedel põhinevad perekonnanimed võeti kasutusele. Miks halb? See oli vanem kui 100aastane traditsioon, sest muutmine oli tülikas, kallis ja aeganõudev. 1934 anti välja uus seadus, mis lihtsustas nimemuutmist – vabastati maksudest, oli vaja vaid korra Riigiteatajas avalikustada see nimi. Vaikiv ajastu, mis algas 1934, nägi ette rahvuslikku kasvatust ja isamaist vaimu ning sellesse sobis hästi nimede eestistamise kampaania. Üldine hoiak kujunes saksapärasuste vastu
Keeleline kuju: eestikeelsed 40-50% võõrkeelsed nimed, enamasti saksakeelsed, segakeelsed. Esimesed ettepanekud juba I maailmasõja ajal, 1920 Emakeele Selts: Eestlasele Eesti nimi. 1919 nimeseadus, mis võimaldas nime muuta 1934 uus seadus, mis lihtsustas nimemuutust Poolt- ja vastuargumente: juba rohkem kui 100-aastane traditsioon, muutmine tekitab segadust. Eestlased ei eristu teistest rahvastest, iga iseseisev rahvas kasutab oma nimesid, traditsiooni säilitavad vanadel talunimedel põhinevad perekonnanimed. Suurem osa nimemuutmisi toimus 1934-36: kokku u 75 000 otsust, hõlmas 210 000 isikut. Emakeele selts andis välja soovituslikke nimestikke. Palju liitsõnalisi nimesid, mis olid tüüpilised eestistatud nimedele. Sageli tõlgiti saksakeelest eesti keele. Sagedad olid ka mugandused. Eestistajad püüdsid seda tavaliselt vältida. Perekonnanimesid 40 000 v 50 000.Rahvastikuregistris 147 000 nime, u 1/3 unikaalsed. Perekonnanimede päritolu:
annaabi.ee 
