sajandil lillkirjana ka tekstiilikunsti. Seda sajandit peetakse ka rõivaste värvilisemaks muutumise ajastuks. Seoses majanduselu kaubalisuse kasvuga ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (kard, siidpael, nöör, pearätid, litrid, nööbid), mida saadi rändkaubitsejatelt ja poodidest. Uuenduseks olid kaharad, vöö juurest volditud seelikud (algul ühevärvilistena, hiljem pikitriibulistena) ja Tallinna ümbruse (hiljem ka Põhja- Eesti) talunaistel pottmüts, mis osteti linnast ja oli valmistatud kõvale pappalusele ja kaetud mustrilise siidkattega. Peamiselt Saaremaal, vähem ka Lääne-Eestis tulid kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud. Lõuna-Eesti rõivad säilitasid arhailisuse, uuendused peamiselt kaunistustes. Varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel hakati kasutama vene rändkaubitsejatelt saadavat punast puuvillast lõnga ehk maagelõnga
kanti punaseid või musti saapaid või lihtsalt ummiskingi (peamiselt Transilvaania Kalotaszegi piirkonnas). Teise rõivatüübi eripära oli mitu ülestikust alusseelikut pealisseeliku all, lühikesed avara kaelusega käised liistiku ning narmasservalise sõbaga, erakordselt mitmekesised abielunaiste peakatted (teatud alad Põhja- ja Lõuna-Ungaris). Kolmas variant koosneb seelikust ja pihtkuuest või jakist, millele talviti lisandusid poolkasukas ja suurrätt (Alföldi tasandik ja linnad). Talunaistel oli 4-5 argirõivast ja mitmeid, isegi kümneid pidurõivaid, tavaliselt kuni 20. Need olid 14.-15. eluaastaks valmis ja hiljem elu jooksul naised juurde enam ei õmmelnud. Kirde-Ungari matyó-rõivastus on näide talupoegade eneseteadvuse tõusust ja samas ka majanduslikust edenemisest. Kunagisest lihtsa ja tagasihoidliku riietus- ja sisustuskultuuriga paikkonnast sai 19. sajandi lõpul paari aastakümne jooksul värvirikka rahvakultuuriga kant
annaabi.ee 
