ka sellepärast, et ta üldse oli peale Krõõda surma Andrese juurde appi jäänud ning sellega Jussi end kuuse otsa pooma ajanud. Samuti tundis Mari õigustatult, et teda võrreldakse peaaegu igal sammul Eespere eelmise prouaga. See pani temale ka rohkem pingeid, sest Krõõdast ja tema heledast 'jaalest' oli selleks ajaks juba peaaegu Vargamäe legend saanud. Kuigi Maril oli palju rohkem tõelisele talunaisele omaseid tunnuseid, ei suutnud ta kunagi Krõõda varjust välja pugeda. Tegelikult ta väga ei üritanudki ja tundis ka endal pigem kohustust Andresega abielus, kuna viimase eelmine naine seda oma surivoodil palunud oli. Tõeliseks abieluks ei saakski vast Andrese ja Mari kooselu lugeda, puudus sealt ju kokkukuuluvtunne ja muud abielule omased emotsioonid. Ka kohtles Andres oma viimast naist
minevad noorikud. Nii juhtus ka Krõõdaga, ehkki talukoht oli uus ka Andresele. Samas oli mees seda varem külastanud ning saanud selle ostmise kohta ise otsuse teha. Krõõdal selline võimalus puudus, tema pidi tahes-tahtmata kaasa minema. Krõõda jaoks oli kodu alati tähendanud suurt laant, mis laulule vastu rõkkaks. Uus kodu oli soo, kus metsa asemel oli võsa ja jändrikud puud. Kuidas olla õnnelik kohas, mis on nii kardinaalselt erinev isakodust? Selle aja talunaisele ei rääkinud seda keegi, kuid nad pidid siiski hakkama saama ja proovima olla nii õnnelikud, kui võimalik. Talus tegid mehed ja naised erinevat tööd. Mehe ülesandeks oli tegeleda põldudega, künda, puid lõhkuda. Mehed ehitasid, parandasid ja kaevasid nad tegid kõiki neid töid, kus oli vaja palju jõudu. Naiste tegemised olid füüsiliselt veidi kergemad, kuid samas nõudsid neiltki suurt pingutust ja pidevat tegutsemist
N ei olnud narodnik, kuid rev demokraadina oli see ainus rahvakiht, millele toetuda. Nekrassov suri 1878. aastal. Talle saadeti meeletult poolehoiuavaldusi ja tänulikke kirju. Nekrassov andis hävitava hoobi puhta kunsti positsioonidele. Tema luule kirjeldab kõiki rahvakihte: aadlikest kõneleb ta viha, ametnikest iroonia, rahakodanlusest põlgusega, kuid rahva elust kirjutab ta soojalt, nende kannatusist kirglikult valusalt ning pidulikult lihtsast tööinimesest. Talunaisele elab Nekrassov nii haaravalt kaasa, kui seda pole keegi kunagi enne teinud. Tema luules on kahetsusemotiive, et ta ei saanud oma rahvast paremini aidata. Nekrassovi töödest on esikohal poeem ,,Kellel on Venemaal hea elada?", mis on Vm rahvakihtide entsüklopeediaks. Ta leiab, et hea on elada sellel, kes oma elu pühendab võitlusele rahva vabaduse ja õnne eest. Nekrassovi luule oli Lenini lemmik ja ta tsiteeris seda igas võimalikus kohas
annaabi.ee 
