suuremate Emajõe vesikonnas olevate soode ümbruses (AlamPedja looduskaitseala, Emajõe Suursoo). Fragmenteerunud, kuid pärandkultuurmaastikusse kuuluvate puisniitude, puiskarjamaade ja loopealsete-sarapikega vahelduvaid metsi on Saaremaal, Läänemaal, PõhjaPärnumaal ja paiguti Harjumaal ning LääneVirumaal. Viimaste aastate intensiivistunud metsamajanduse oludes on eriti kannatanud Põlva-, Võru- ja Viljandimaa metsad, kus traditsiooniliselt on olnud palju hajakülasid ning seega ka talumetsi. Samuti on sealsed parema mullaviljakusega alad korduvalt olnud vahelduvalt kasutuses nii põldude-niitudena kui metsadena ning põliseid loodusmetsi säilinud väga vähe. Suurematest metsaaladest on tuntud Palumaa ja Karula rahvuspargi metsad ning rohkesti metsi leidub ka Läti piiri läheduses. 3. METSAÖKOLOOGIA JA VÄÄRISELUPAIGAD Tänapäeva metsamajanduse käsutuses on kõikvõimalikud vahendid, mille abil rakendatakse
Meie tingimustes viiks see kuusikute osakaalu olulisele suurenemisele; · puistute püsikindluse huvides ei saa püsimetsana majandada juurepessu kahjustusalasid; · ulukite arvukus peaks olema selline, mis lubaks metsa moodustavatel peapuuliikidel rahuldavalt looduslikult uueneda. Vaatamata sellele, et 70% Eesti puistutest on loodusliku päritoluga ja 30% on kaitse- ja hoiumetsad on puistute leidmisega püsimetsamajanduseks raskusi. Valikraietega võiks majandada eelkõige talumetsi, kus metsa on suhteliselt vähe ja kus omanikud igal aastal oma metsas viivad läbi valikraie. Kindlasti ei tule see kõne alla riigimetsades suures mahus, rääkimata selle valitsevaks muutumisest. Lageraied Eesti tingimustes on nii majanduslikult kui metsanduslikult täiesti rahuldavad, juhul kui need tehakse korrektselt. 19. Metsatüpoloogia ajalugu, metsa kasvukohatüübi ja metsatüübi mõiste, aru- ja soometsade klassifikatsioon. . Metsatüpoloogia ajalugu
annaabi.ee 
