Enamus koolimajdest olid ühekorruselised, suure klassiruumiga, kus peeti ka pidusid ja palvetunde. Maja teises otsas oli juhataja korter ja köök ning sahver, mida kasutasid klassiruumis ööbivad õpilased. Olukorda hakati lahendama paigutades koole ümber mõisadesse. Mõisades oli küll palju ruume, kuid seal pidi ümberehitusi tegema. Haljala algkool 1920. aastatel. Lisaks mõisadele paigutati koole veel talumajadesse, ühiselamusse, postijaama jm. Keskküte oli vaid üksikutes koolimajades, maakoolides oli ahjuküte. Tingimused klassiruumides olid enamasti halvad. Seal oli vähe õhku, valgust ning ruumid olid õpilasi täis topitud. Klassis levisid 3 parasiidid, nakkused ja tuberkuloos. Ei olnud ebaharilik, et koolis pesti põrandaid ainult neli korda aastas
Talupõldudel hakati kasvatama kartulit, mis sai leiva kõrval eestlaste tähtsaimaks ja armastatumaks toiduaineks. Kartul tõrjus talupoja toidulaualt naerid ja läätsed, ning vähenes ka kaalikate, ubade ja herneste tarvitamine. Argipäevaseks roaks sai keedukartul nisujahukastmega. Kartulist keedeti ka putru, koos odratangu või jahuga. Kartulit lisati ka suppidesse. Suppide uuenemisega hakkas saksapärane nimetus supp vähendama vana sõna leem tarvitamist. [] Talumajadesse hakati ehitama pliite, mis võimaldas kiiresti valmistada ka väiksemaid toiduportsione ja ka praadida. Üldiseks sai liha praadimine ja pannkookide tegemine. Pannkoogid tõrjusid menüüst paistekakud. [] Põllumajanduse üldine areng. Kadus vajadus leivajahule aganaid lisada ja puhas rukkileib sai igapäevaseks toiduks. Pidupäevadeks tehti peenleiba. Sajandi lõpupoole hakati peo- ja pühadetoiduks kodus küpsetama ka saia ja pirukaid. []
annaabi.ee 
