Kuni katusekivide laialdase levikuni 15. saj., kaeti elumajade ja kirikute katuseid peamiselt kisklaudadest katustega. Uuesti hoogustus puitkatuste levik 19. saj. II poolel seoses muudatustega põllumajanduslikus tootmises. 20. saj. algul hakkasid ilmuma laudadest ja lohandikest katuste kõrvale ka pilbaste, laastude, sindlite ja kimmidega kaetud nägusad katused. Kim Sindel Laast Pilbas Poolpalk ehk lohandik Laud Kimmid olid eesti talumajadel XX sajandi algupoolel üsna populaarne katusematerjal. Immutamata katuse iga on sõltuvalt kasutatud puidust 15-40 a. Töötlemine puidukaitsevahenditega pikendab katuse kestvust tunduvalt. Kimmid on pakust või plangust ketassae abil välja saetud või käsitsi lõhestatud kiilukujulised lauakesed. Nende pikkus on 40- 60cm, laius 7-14cm (või ka nii laiad kui pakust välja annab saagida) ja paksus ühest otsast 3-5mm ja teisest 12-14mm. Kimmkatus tehakse kolmekihiline, kimmid naelutatakse
Samaaegselt toimus rehepeks, mis mõisates kestis mardipäevani. Augustis ja septembris toimus talirukki külv, lina kupardamine, leotamine ja kuivatamine, põllutööde lõpp oli mihklipäeval (29. september). Talvel tegeldi metsatöödega, käidi mõisavooris, naised tegid lina- ja villatöid. Küünlapäevast algas külviks ettevalmistumine. Karjamaad ja mets olid taludes ühiskasutuses. Saaremaal olid 18. sajandi lõpuks talumajadel juba aknad ja laudpõrandad, valguse saamiseks kasutati küünlaid ja lampe. Liivimaal oli teonädala pikkuseks viis päeva, Eestimaal kuus, kusjuures rannatalupoegade koormised olid tavaliselt väiksemad. Talurahvas: Talupojad lootsid endisis aegu meenutades saada toetust Peterburist. Kõige kurioossem juhtum leidis aset Virumaal Vohnja Jaaniga, keda mõisnik taga kiusanud. Enam kui riigivõim, kaitses talupoegi mõisniku majanduslik huvi. Paljud talupojad põgenesid
annaabi.ee 
