ütles, et ei tunnista Jürka vastu. Lisete jäi Põrgupõhjale, aga ta ei tahtnud ei süüa ega juua ning lõpuks ta suri ära. Pärast seda sai Jürka Juulaga veel palju lapsi ja üleüldse, Jürka elas Juulaga kuni tema (naise) surmani, neil oli teineteisega koos hea elu. 3. Jürkat võib pidada nii Vanapaganaks, kellele Kaval-Ants koti silmini pähe tõmbab, kui ka kristlikuks deemoniks, Kuradiks ning kohati hoopiski lihtsameelseks talupojaks, kelle truudust talukultuurile Ants julmalt ära kasutab. Jürka on mitmeplaaniline. Ta on nii lihtne töömees kui ka üleloomuliku jõu ja võimetega vanapagan. Ta on väga visa töömees. Tema usk on kõigutamatu ja see hämmastab isegi kirikuõpetajat. Jürka säilitab kogu aeg lapseliku lihtsameelsuse (muutub alles siis, kui Ants on võtnud temalt viimase). Ta on emotsionaalne inimlike tunnetega (seda võib järeldada sellest, kuidas ta hoolitses väikese Riia eest, ta tegi
eelviimane stroof, kus näeme, et teelkäija perekonnaliikmed on kõik juba surnud. Rändaja päritolu pole samuti luuletuses selgelt teada (palju jääb siiski teksti taha), ei ole vastust küsimusele, kust rändaja tuleb ja kuhu ta teel on, teatav salapära rändaja ümber on säilitatud. Samas on siia luuletusse sisse põimitud ka Liivile omane looduskirjelduste kasutus, luuletus vihjab ka identiteediküsimusele, talurahvale ja talukultuurile, kus olulised on majapidamine ja hakkamasaamine raskuste kiuste (ka nälja kiuste). Oluline kujund antud luuletuses on ka leib, mida rändajale pakutakse. Leival, täpsemalt mustal leival on meie kultuuris alati oluline koht olnud ja sellega käivad kaasas teatavad tavad ja kombed. ,,Rändaja" olulisus ei peitu seega ainult suures rännaku motiivis, vaid ka kõiges muus, mis Liiv siia juurde on sidunud (kodumaa,
annaabi.ee 
