Möödus peaaegu kolmsada aastat, kui 1664. a. laienes Rootsi metsaseadus ka Eesti aladele. Selles anti juhtnööre säästvaks metsanduseks ja keelati mõnede väärispuuliikide raie (mets-õunapuud, tammed, toomingad, pihlakad) ja nõuti iga väärispuu raie puhul mitme uue puu istutamist. Looduse ja keskkonna esteetilisele ja praktilisele väärtustamisele andis uue ja tugeva tõuke XVIII sajandil alanud mõisaparkide rajamine, sellest sai alguse ka taluhaljastuse ja koduümbruste korrastamine. Kokku rajati sel perioodil ca 1300 mõisaparki, millistest suur osa on maastikku ilmestamas ka tänapäeval, ehkki enamuses käestlastuna ja liigiliselt oluliselt vaesematena. Klassikaline looduskaitse sündis XIX sajandil, mil hakati teadvustama loodusobjektide erakordset esteetilist, eetilist, hariduslikku ja usundilist väärtust. 1853. a. asutati Eesti Loodusuurijate Selts (ELUS). 1910. a
1644 Urvaste pastor Johann Gustaff avaldas "Pikse palve", mis kajastab Pühajõe reostamise vastu suunatud talupoegade ülestõusu. 1664 Rootsi metsaseadus laienes ka Eesti alale, see ohjeldas säästvale metsaraiele ja andis korraldusi mõnede puuliikide säilitamiseks (mets-õunapuud, pihlakad, toomingad, tammed jt). 18. saj. Rajati hulgaliselt mõisaparke (umbes 1300), mis on ainulaadselt rikastanud Eesti maastikke ja olnud eeskujuks ka taluhaljastuse rajamisel. Klassikaline looduskaitse sündis alles 19. sajandil, mil akadeemiliste ringkondade eestvõttel teadvustati Euroopas leiduvate erakordsete loodusobjektide ja loodusmälestiste ning Ameerikas säilinud ürgsete alade esteetiline, eetiline, hariduslik ja usundiline tähtsus kaasaegsele kultuurile. Eestis sai looduskaitse alguse samal perioodil, eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadusliku tegevuse õhutusel.
1297- Taani kuningas Erik Menved keelas metsaraie kolmel saarel Tallinna lähedal. Seda võib pidada esimeseks dateeritud loodust kaitsvaks aktiks Eesti alal. 1664- Rootsi metsaseadus laienes ka Eesti alale, see ohjeldas säästvale metsaraiele ja andis korraldusi mõnede puuliikide säilitamiseks (mets-õunapuud, pihlakad, toomingad, tammed jt.) 18. sajandil rajati ohtrasti mõisaparke, mis olid eeskujuks ka taluhaljastuse rajamisel Klassikaline looduskaitse sündis alles 19. sajandil, mil akadeemiliste ringkondade eestvõttel teadvustati Euroopas leiduvate erakordsete loodusobjektide ja loodusmälestiste ning Ameerikas säilinud ürgsete alade esteetiline, eetiline, hariduslik ja usundiline tähtsus kaasaegsele kultuurile. Eestis sai looduskaitse alguse samal perioodil, eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadliku tegevuse õhutusel
annaabi.ee 
