Ta ohverdas niivõrd palju ja kannatas Andrese karmi kohtlemise all. 5. Teose miljöö Teose tegevustik toiub eelmise sajandi alguses, Vargamäel. Kuna tegemist oli siis ajaga, mil Eesti just vabaks sai ja elujärg paremaks muutus, on autor kandnud ka raamatusse erinevaid metafoore, mis antud olukorda kirjeldasid. Näiteks Andrese optimism Vargamäele tulles. Autori kirjeldused tollaaegsesse külaja taluellu on niivõrd hästi kirjeldatud, et minule kui lugejale lõi teost lugedes lausa visiooni ette. Andrese rügamised oma maalapil ja karmid kohustused muutusid eriti tajutavaks tänu autori ümbruskonna kirjeldustele. Andrese maaala oli kivine ja soine ning üsna hapras seisus. Seetõttu kõik tema ihu ja hingega pühendumised sellele tundusid kohe eriti siirad. (mõeldes tagasi autori kirjeldustele.)
nägigi Abruka elanike toiminguid. Samuti oli Vanhaneni poolt hea leid see, et alguses oli terve lava kaetud valge linaga, mis tegevuse algamisel üles tõsteti ning näidendi lõppedes taas alla lasti. Näitlejad olid kõik omamoodi head ning suutsid raamatu tegelaste iseloomu hästi välja tuua. Rauno Kaibiainen pidi mängima Mardut ning see tuli tal päris hästi välja, arvestades sellega, et mees pidi ümber lülituma nii taluellu kui ka 9-aastase poisi rolli. Ta oskas hästi emotsioone edasi anda. Alguses, kui ta õhinal seletama hakkas, milline saar see Abruka ikkagi õigupoolest on, naeratasin peaaegu terve aja. Mitte sellepärast, et naljakas oleks olnud, vaid vahva oli. Ta suutis hästi näoilmeid manada kord oli ta rõõmus, kord mittemidagiütleva näoga, kord murelik ja kurb. Väga meeldis mulle vares Mihkli osa täitnud Indrek Apinis. Juba tema hoiak suutis inimesed