anna, vaid õrritab nendega naist. Petruchio on Kate' juba piisavalt alandanud ja piinanud, otsustavad nad minna tagasi Paduasse Baptista mõisasse. Ühel varahommikul nad asuvadki teele. Jõuavad mõisa juurde ja Petruchio käsib Katharinal end suudelda. Alguses Katharina tõrgub, kuid lõpuks nad suudlevad. Katharina kuulas oma mehe sõna ega julgenud talle midagi vastu öelda. Ta on oma mehe ees alandlik ja üldse käitub kõigiga sõbralikult ja heldelt. Nõnda taltsutaski Petruchio Tõrksa Katharina, kasutades samasugust tõrksust, õelust ja vastikust, nagu oli käitunud Katharina. Raamat oli väga hea. Mulle meeldis just, kuidas Petruchio kasutas naise õelust tema enda vastu. Kuid ta sai taltsutamisega väga hästi hakkama. Mulle meeldivad just sellised raamatud: komöödiad, selge sisuga. Selle raamatu juures säilis minus koguaeg põnevus, et mis nüüd järgmiseks juhtub... Shakespeare, on minu arvates üks paremaid kirjanike.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane."Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun ma juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest." Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane: "Ah, küll ma nüüd nutan!" "See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin ..." "Aga muidugi," ütles rebane. "Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints. "Kindlasti," vastas rebane. "Siis pole sul sellest mingit kasu." "Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."