autori eksistentsialismisuunitlusele ja absurdsusele toetudes võib välja tuua prantuse kirjaniku Anatole France'i väga tabava tsitaadi: ,,Inimloomuses on mõelda targalt ja käituda absurdsel moel." Kõige kummalisemad ning kahtlemata ka kõige huvitavamad isiksused on need, keda ei saa konkreetselt määratleda inimloomuse alusel. Nendes inimestes valitseb sageli lõppematu vastuolu kahe erineva iseloomu vahel, mida on äärmiselt raske üksteisest eraldada, rääkimata taltsutamisest. Just säärase tegelaskuju musternäidist tutvustab saksa kirjanik Hermann Hesse oma maailmakuulsas romaanis ,,Stepihunt". Selle teose peategelane Harry Haller on keskealine mees, kes on minetanud oskuse naerda, võime elu nautima ja sellest rõõmu tundma. Ta ei suuda mõista maailma, mis teda ümbritseb, sarnanedes rohkem üksiku hundi kui inimesega; ometi on temas ka kübeke inimlikkust, mis kummalisel kombel lubab tal armastada ning kirjandusteoseid nautida. Hermann Hesse on suutnud oma
Venemaa ajaloost kui ringist on kirjutanud ka Pjetsuhh, kes küsib, miks venelased on teetud (bezputjobõje). Levinud on kinnistunud seisukohad selle kohta, mis sai aluseks nõukogude kultuurile. Üks selline on, et nõukogude kultuur saab alguse avangardist ja on tegelikult realiseerunud avangard. Selles on ka tõtt, sest avangardistlik kunst sai osaks totalitaarsest kultuurist (õigemini viimane kasutas avangardi paatost ära). Rääkida võib 20ndate lõpu ja 30ndate alguse avangardi taltsutamisest. 20ndatel aastatel tekkis rühmitus, mis nimetas end biokosmistideks ja kes toetus Fjodorovi filosoofiale. Fjodorov oli religioosne, aga sellest hoolimata peale revolutsiooni populaarne. Ta kirjutas looduse ja inimühiskonna sisemisest amoraalsusest, mis väljendub selles, et ühed on toiduks teistele ja ühtede sünd on seotud teiste surmaga. Usub, et surma on võimalik võita. Surelik maailm tuleb kujundada surematuks kosmoseks
annaabi.ee 
