Pöördub lugejate poole, et kuulake ja pange tähele. Maru on nt torm, möll, raju tuul, hirmus, tohutult. Maru on kõikvõimas ja miski teda ei takista. Teises stroofis püstitatakse küsimus, millega köita küll tuult? Edasistes salmides justkui vastatakse sellele. Neljanadas salmis on mina tegelaseks see maru ise. Viimaseks salmiks kordub esimene salm. Esimese teise ja viienda salmid algavad sama sõnaga. Kõlakujunditest esineb täis- lõppriim j aka algriimi (raagusid rabiseb, taltsana tuppa sa tormi ei too), Isikustamine (tuule köitmine, märka ta laulu – maru laulab). Esineb palju korduseid (rikkal on sulaseid, rikkal on vara), salmi alguste kordused. Alver viimistleb igat luuletust väga põhjalikult. Vilepuhuja Luuletus räägib ühe tüdruku elukeerdkäikudest, mina isikuks on vilepuhuja tütar. Räägib kuidas ta isa oli joodik ning talle heideti ette et oli inetu ja rumal. Teenis isale joomiseraha. Isa suri joomise tagajärjel
Prototüübi idee Grotesksete veesülitite idee sai väidetavalt alguse ühest müüdist. Nimelt olla Pariisis Seine’i jõe ääres elanud draakon nimega La Gargouille, kes oli saanud oma nime tänu oma pikale kaelale ja kurguhelile, mille saatel purskas ta nii tuld kui kuuma merevett. Draakon oli surmanuhtluseks meremeestele, kes mööda jõge tema territooriumile sattusid. Et draakonit vähegi taltsana hoida pidid linnaelanikud talle noori tütarlapsi ohverdama. Elu kulges selliselt, kuni Pariisi sattus Püha Romanus, kes lubas draakonist võitu saada tingimusel, et kõik linnaelanikud end ristida lasevad. Nähtavasti ei osutunud see meeleheitel linnarahva jaoks probleemiks ning Romanus ristis kogu Pariisi ja sooritas lubatud teene edukalt. Surnud draakon põletati tuleriidal, ent tema leekidest karastatud saba, pea ja üüratu kael ei
annaabi.ee 
