Kogu Eesti alal üsna arvukas üksjalgade rühm kadus, nende asemel hakati kõikjal järjekindlamalt mainima vabatikke. 18 sajandil ja 19 saj esimesel poolel adratalupoegade ehk pererahva osa vähenes järjest maata ja vähese maaga talurahvakihtide kasvades. Adratalupoegade hulgas tekkis varanduslik ebavõrdsus, nii et üksikjuhtudel suutis ka tavalisi koormisi kandev talu suhteliselt heale järjele. Talupoegi võeti mõisa veel karjusteks, tallipoisteks, kokkadeks, köögi- ja toatüdrukuteks. Siis veel metsavahid, piirivahid, mõisa käsitöölised, kõrtsmikud, palgalised möldrid. Sellised mõisateenijad olid lähedased vabadikele: 1.maavabad-omasid läänikirja ja maatükki, sõjaväekohustus, hiljem raharent. 2. Vabatalupojad-ei ole isikuliselt vabad, olid (ajutiselt) teotööst vabaks ostnud. Nende hulka kuulusid ka möldrid, sepad, kõrtsmikud. 3. Adratalupojad-kandsid teotöis ja koormiseid. 4
oskama võimudega läbi saada.» «Ma küsin teilt veel kord, kus on see aadlik? Mis on temast saanud? On ta surnud? On ta elus?» «Kannatust, kõrgeausus, kohe jõuame selleni. Niisiis juhtus see, mida te teate ja mida teie ülikiire lahkumine näis õigustavat,» lisas peremees kavalusega, mis ei jäänud d'Artagnanile märkamata. «Teie aadlikust sõber kaitses ennast meeleheitlikult. Tema teener, kes ettenägematu õnnetuse tõttu alustas riidu tallipoisteks maskeeritud politseinikega ...» «Ah, sa lurjus!» hüüdis d'Artagnan. «Te olite kõik ühe mütsi all ja ma ei saa isegi aru, mis takistab mind teid kõiki maha löömast!» «Oh ei, kõrgeausus, me ei olnud ühe mütsi all, te veendute selles kohe ise. Pärast seda kui teie härra sõber (te vabandate, et ma ei nimeta teda auväärse nimega, mida ta kahtlemata kannab, aga see nimi on meile teadmata) oli teinud kahe püstolilasuga
annaabi.ee 
