” Kinoliit oli koht, kuhu tuldi ka nukrutsema ja kaebama oma asju, istusime ja rääkisime, see ei olnud ametlik jutt. Kaljo käis ka sõjaväes. Ta oli enne seda omakaitses ja ta isa oli kaitse liitlane. Neil oli kodus kaks püssi. Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud neil peres mingisugust ohkimist, ta lihtsalt ütles: „Jah, kõike head, mina lähen.“ See oli täiesti normaalne asjade käik. Tallinnfilmist teati Kaljo Saksa sõjaväes olemisest. Sel ajal ei saanud enam ära ja ei tulnud kõne alla ka ära minna , sest Kaljol oli väike tütar. Ta abiellus 1947.aastal ja tütar sündis 1948. Kui ta Moskvas oli, siis abikaasa sai isegi Eesti esindusse tööle paariks aastaks. Nüüd on nende lapselaps, Elo, juba suur inimene. Kui ta Draamateatrsse tuli , tehti kohe esimese lavastuse Kulno Süvalepaga „Kevade“. Saalid
Eesti. Samal tehti ka Eestis etnograafilisi filme. Praktiliselt ainult tänu sellele, et ERMi direktoriks oli Aleksei Peterson (1931) hästi jõuline natuur. Muuseumis filmitegemine (tollal) oli väga eriline. Ainult need võisid NSVL filme teha, kellele oli selleks õigus antud (Tallinnfilm). Ta oli näinud, kuidas Soomes oli tehtud etnograafilisi filme. Isiklikul vastutusel hankis poollegaalselt ERMi filmikaamera ja sai Tallinnfilmist filmiotse, mis neile enam ei kõlvanud sahkerdas kõik vajaminevad asjad. Võttis muuseumile palgale operaatori, tema initsiatiivil tehti terve rida mitmesuguseid filme. Enamus neist olid samuti ajaloolised rekonstruktsiooni, nt Hiiumaa vanad taluhooned (1962). Mõned üksikud filmid näitasid ka reaalset situatsiooni, nt Jääalune kalapüük (1962). Peamiselt näidati möödunud aegu. Oli tingitud sellest, et
annaabi.ee 
