aastal asutatud Eesti Kultuurfilm. Eesti Kultuurfilm natsionaliseeriti 1940. aastal. Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal muudeti firma nimi Kinokroonika Eesti Stuudioks. Stuudio nimi muutus korduvalt - 1942. aastast kandis see nime Kinokroonika Tallinna Stuudio, 1954. aastast Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudio. 1974. aastast Tallinna Kinostuudio. 1963. aastast Tallinnfilm. Nõukogude perioodil oli Tallinnfilm peamine kinofilmide tootja Eestis, Tallinnfilmile pakkus konkurentsi vaid Eesti Telefilm. Filmograafia ● Vereringe 2011, Mängufilm | Toetajad ● Nipernaadit otsimas 2007, Dokumentaalfilm | Tootjafirmad ● Igavene reliikvia 2004, Dokumentaalfilm | Tootjafirmad ● Peeter 2001, Dokumentaalfilm | Toetajad ● Miski on mäda ehk Kogu vale Hamletist 2000, Mängufilm | Toetajad ● Kaerajaan 1999, Tudengifilm | Laborid ● Lurjus 1999, Mängufilm | Heli ● Sellised kolm lugu: Kõrbekuu 1999, Mängufilm | Heli
Õigus ja tõde Eesti filmis aastatel 1948 -1967 Neljakümnendatest alates liikus Eesti kinokunst õitsengu suunas. Hiljuti oli sündinud suur filmikompanii Tallinnfilm, kes tootis kokku üle 800 filmi, lisaks sellele hulgaliselt kroonikaid ja ringvaateid. Tallinnfilmile suutis kodumaal ainsana konkurentsi pakkuda Eesti Telefilm. Eesti film oli saavutanud suurel ekraanil kunstilise väärtuse. Nõukogude Eestis oli filmitegemiseks raha. Seda edendati igal viisil ja nii arenes kinokunst Eestis väga kiiresti. Vaadelgem näiteks filmi "Keskpäevane praam". Näeme nii tugevat ja kandvat dialoogi kui ka äärmiselt hästi struktureeritud loo ülesehitust. Eestis olid nüüdseks tekkinud esimesed tõelised filmistaarid.
teinud maksimumi koopiaid, öeldi mulle, et mul on õigus lisa saada. Läkitasin sinna mingid paberid, terve aasta ei tulnud vastust. Kord ühe asja pärast Moskvas olles läksin ise kohale ja selgus, et paber oli läinud kõrvalkabinetti. Viisin siis paberi õigesse kohta ja alles siis sain ka ettenähtud raha. Aga see raha läks kõik talu remondi sisse. Hiljem tuli juba "Hundiseaduse aegu", mis läks stuudiosiseste sekelduste nahka. Poole pealt vahetati rezissööri jne. See oli "Tallinnfilmile" üsna tüüpiline, kus Danilovits, Skolnikov, Parvel ja Mandrõkin manipuleerisid inimestega, surusid oma tahet peale, ei lasknud uuel põlvkonnal tekkida. Sageli oli nii, et rezissöör vahetati välja, kui filmimaterjal ei meeldinud. Tundus, et peatoimetaja Rekkori ajal enam niisuguseid asju ei tohiks juhtuda. Ma ise arvan, et "Hundiseaduse" stsenaarium oli huvitavam kui "Reliikvia" oma. Räägitakse, et "Hundiseadusest" pole õiget filmi tulnud põhjusel, et stsenaarium oli nõrk.
annaabi.ee 
