Ahrens 1845.aastal Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, kuid vastuolude tõttu seltsi esimehe F.R.Faehlamnn'iga loobus ta kahe aasta pärast sellest tiitlist. Alates 1842.aastast oli Ahrens Eestimaa kirjanduse Seltsi korraline liige ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843.aastal eesti keele grammatika (,,Grammatik der Estnischen Sprache Revalschen Dialektes" ,,Tallinnamurdelise eesti keele grammatika"). Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajendiks oli püüd kirkikukeelt rahvapärastada. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on ,,soome keele tütar". Ahrens lähtus sellest, et õige eesti keel on see, mida
Mõlemad loodi estofiilsete sakslastest pastorite poolt jumalasõna levitamise eesmärgil saksa ja ladina keele grammatikareeglite alusel. Esimese eesti grammatikaõpiku koostas H. Stahl ja see ilmus 1637. Keeleküsimustes üksmeele saavutamiseks korraldati kaks piiblikonverentsi, millel aga üksmeelele ei jõutudki. 1686. andsid Verginiused välja ,,Wastse Testamendi" st evangeeliumid. 1693. avaldas J. Hornung esimese tallinnamurdelise rahvakeelel põhineva grammatika ja võttis kasutusele uue kirjaviisi, mis jäi püsima pooleteiseks sajandiks. *Nõiaprotsessid Luteri kirik juuris karmilt välja rahvausku, paganlikke ja katolikuaegseid uskumusi ja kombeid. Kirikule oli antud hariduse, propaganda ja elanikkonna üle arve pidamise alal ametiasutuste ülesanded. Kõiki teisi usutunnistusi kiusati kurjalt taga. Kirikus käimine ja kirikumaksude maksmine olid rangelt kohustuslikud. Nõidumises süüdistati
annaabi.ee 
