toibunud, ning kavatseb just (ja jälle tundis ta noormehe vastu sooja sümpaatiat) rääkida talle – kui siinkohal lõppesid majad kummalgi küljel, nad jõudsid kaldapealsele, ning kogu laht laotus nende ees, ja mrs. Ramsay pidi tahtmatult hüüatama: “Oh kui ilus!” Silmis tähekiirgus ja peas loor, juustes aasa- ja alpikannid – mis totrust ta küll mõtleb? Naine on vähemalt viiekümnene; tal on kaheksa last. Nii teel läbi lilleväljade, tõstes rinnale puhkenud pungi ja kadunud tallekesi; silmis tähekiirgus ja juustes tuul – Tansley võttis tema koti. see nüüd juba pool tundi kestnud ja teiste teda ründavate häälte – nagu kriketikeppide matsud vastu palle ja kriketit mängivate laste kiledad äkilised hüüatused: “Kuidas oli? Kuidas oli?” – hulgas oma rahustava paiga leidnud hääl oli lakanud; nii et rannale paiskuvate lainete ühetooniline müha, mis saatis ta mõtteid enamasti rahustava rütmilise muusikana, kui ta nii lastega istus, otsekui korrates ikka
Noorkuu ilmumisega taevasse algas aeg, mil suguvõsa elavate hulgast lahkunud suguvõsaliikmeid teispoolsusest taas oma kunagistesse kodudesse oodata oli. Peeti vajalikuks vältida mürategevate tööde tegemist puulõhkumist, pesukurikaga pesupesemist. Selle asemel, et videvikutundidel kedrata ja sukki- kindaid kududa, aeti omavahel vaikselt juttu ja veedeti aega mõistatamisega. Usuti, et nii toimida on kariloomadele kasulik sünnib palju tähnilisi tallekesi ja kirjusid vasikaid. Lõuna-Eestis mäletati veel saja aasta eest, et kodusid külastavatele hingedele tuli saun kütta, saunaviht ja soe vesigi lavale valmis panna. Komme ise aga on nii vana, et pidime olema siis veel rahvaks kujunemata, segi balti hõimudega samasugune on olnud hingede vastuvõtt Lätis. Saunakütmisest hingedele on teateid soomlastelt, karjalastelt ja liivlastelt ning kaugemateltki keelesugulastelt. Hingedele on toitu pandud kõrvalisse kohta, enamasti tarepealsele
suuremeelne nende vaeste väikeste tallekeste vastu siin, keda ta armastas ja varjas ja kes on jäänud isata ja emata. Jah, ja meie, kes teda 376 tundsime, teame, et ta oleks teinud Veel enam nende heaks, kui ta poleks kartnud haavata armast Williami ja mind. Kas pole nii? Minu arvates ei saa siin mingit kahtlust olla. Noh, ja mis vennad siis need oleksid, kes sihukese ta soovi vastu talitaksid? Ja mis onud need oleksid, kes rööviksid -- jah, rööviksid! -- sihukesel ajal sihukesi vaeseid tallekesi nagu need siin, keda ta armastas? Kui ma Williamit tunnen -- ja ma arvan, et tunnen! -- noh, küsin talt kohe.» Ta pöördus ümber ja tegi hertsogile igasuguseid käeliigutusi. Hertsog vahtis teda juhmilt ja puupäiselt, näis siis äkki mõistvat, hüppas talle kaela, rõõmu pärast kõigest väest kuristades, ja pigistas teda viisteist korda, enne kui ta tema lahti laskis. Siis kuningas ütles: «Teadsin seda; arvan, et nüüd kõik teavad, mis ta asjast arvab.
annaabi.ee 
