asetuvad puujuured. Selline struktuur tagab ühelt poolt pinnase nõutava jäikuse ning teiselt poolt juurtele vajaliku vee liikumise ja õhuvahetuse. Tugipinnas paigaldatakse selliselt, et ta moodustaks tänavapuu juurestikule laiema kasvuala, mis ulatuks ka puud ümbritseva tänavasillutise alla ja võimaldaks puujuurtel nii laiuti kui sügavuti maasse tungida. Seega sobib tugipinnas tänavapuude istutamiseks kohtadesse, kus on arvestatav liikluskoormus või muu iseloomuga tallamiskoormus ning kõrge vibratsioonitase. Sellisteks kohtadeks on linnaväljakud, parklad, juurdepääsuteed, tänavate ja kõnniteede vahelised eraldusribad jm. Väga suure liikluskoormusega aladele (nt magistraaltänavate naabrusse) selliseid kasvupinnaseid siiski ei rajata. Tugipinnast ei vaja üldjuhul ka põõsad ning pargipuud. 7.3. Tugipinnase koostis Üht ja kindlat „retsepti“ tugipinnase jaoks ei ole olemas. Erinevates maades on katsetatud erineva
Tiheda võra all kasvavad varjutaluvad liigid on kohanenud kõrgema niiskustasemega ja tavaliselt nende kasvuvormid on tallamise suhtes tundlikumad (Cole 1984). Taimede tallamiskindlust mõjutab ka ilmastik (Cole 1984, Roosaluste 1988). Taastumine pärast esimest aastat on nõrk, teise aasta möödudes taastumise määr küll kasvab, kuid katse-eelset taimestiku katvust ala lähiaastatel ei saavuta. Uuringute tulemused on näidanud, et soo kuivemas osas on soovituslik tallamiskoormus kuni 50 külastust vegetatsiooniperioodi jooksul. Niiskemas osas on lubatav 40 külastust vegetatsiooniperioodi jooksul (Roosaluste 1988). Põhjalikumalt on uuritud metsakasvukohatüüpide tallamiskindlust. Eesti Metsanduse ja Looduskaitse Instituudi andmetel (Eesti Metsanduse ... 1986) on Eesti metsakasvukoha- tüüpide tallamiskindlus vägagi erinev (tabel 8). Kõige tallamiskindlamad on kastikuloo, sinilille ja mustika kasvukohatüüpi puistud
annaabi.ee 
