viskamist". Ta ütleb, mida näeb ja mida sellest kõigest arvab. Ilma "ümber palava pudru käimiseta" suutis ta osavate metafooridega ka nõukogude ajal lihtsalt välja tuua oma pessimismi ja kahtlused tegelikkuse suhtes: "Paat põhjani pehkinud, pardani vees. / Ja mõlemad sõudsid, see naine, see mees." ("Müüt") Runneli loomingut lugedes ei ole kuidagi võimalik märkamata jätta tema eestluse püsimajäämise soovi. Nõukogude Eestis väljendas ta seda küll poolsalaja: "Tallake meid kui palju tahate, / vaevake meid kui palju vajate, / meie ei kohku, ei heitu ära, / kuidagi ikka elame ära." ("Muruks kummel, muruks linnurohi") Runnel oli küll nukker isamaa saatuse pärast - "mitmed siit on läbi käinud" ("Koduküla, kodumaa"), kuid tema masendavast hoiakust paistsid läbi mitmedki lootusekiired. Nii tundubki mulle, et kuna "kannatuse katkemine tuleb õhtul hilja", ootas Hando Runnel viimast hoopi eestlaste
mis selles leidub. Kaladest mees ei ole armukade, ja kui ongi, siis on ta nii hea näitleja, et ei näita seda välja. Kuid vaatamata lüürilisele õrnale iseloomule on ta ikkagi mees ja loodab teie täielikule lojaalsusele, kui kõik on öeldud ja tehtud. Te peate ise oma armukadedust vaos hoidma, sest tal on mõlemast soost südamesõpru ning ta kuulab mõnikord isegi üsna hiliste tundideni nende pihtimist. Ärge tallake selle mehe unistusi jalge alla ta ei unusta ega andesta seda kunagi (L. Goodman, 1968). 1.3. KALAD naine Kaladest naise võlud on kõigile teada ka astroloogia vahenduseta. Tal on kindlasti ka negatiivseid jooni, kuid esimesel pilgul on ta iga mehe unelmaks, tema mälestuseks kooliõest, kelle poole ta salaja piilus ja kelle vürtsiks lisatud veidi Playboy modellide ahvatlust. Olles vaba naiselikust salapäratsemisest, mis tihtipeale kipub varjutama tee
annaabi.ee 
