Usse võrreldi surnutega peamiselt nende surmava mürgi ja talvise tardumise tõttu. Nagu inimese elujõud keskendub teatud kehaosadesse, nii arvati, et ka lindudel ja loomadel sisaldavad eriti ohtrasti elujõudu kihvad, küüned, sarved, karvad, suled ja nokad. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ja väe. Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Kolliga hirmutatakse lapsi pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et nad paha ei teeks
Meie naabrite juures on hilisematel aegadel ka vaimud pärisnimestatud jumalateks muutunud. Setode Peko-püha. 13. Haigused ja surm. Algselt kujutati haigust ja surma võõrjõudude tungimisena inimesse, kusjuures haiguse ja surma vahel polnud mingit põhimõttelist laadi vahet, vaid ainult jaõukvantiumi vahe. Surnute hingede soov taas ellu pääseda ja seega sisenevad nõrgemate kehadesse, nt nõdrameelsuse vms ilmnemise kujul. Sellist arusaama kajastab painaja, tallaja jms mõisted. Luupainajad on elavate hingejõud, kes tulevad painama, nt kättemaksust vms põhjusel. Sellise uskumuse juures oli loomulik, et neid painajaid hakati kartma, mille tulemusena areneb nõidade ja nõiduse hirmuvalitsus. Eraldiseisvateks vaimseteks olenditeks muutusid katk ja külmatõbi ehk hall, kes tuleb külmalt maalt inimesi väristama. Katk sõidab aga inimesena ja liigub loomana või muu olendina ja puudutab surmalemääratuid kepiga
» Jaanus raputas pead. «See on võimatu. Oma kodumaad ei raatsi ma maha jätta, ja hakkaksin ma siin au ja kiitust otsima, siis peaksin ilmtingimata oma rahva rõhujate hulka minema, nende mõtted omadeks mõteteks tegema ja nende püüete edendamiseks endale au ja tänu otsima.» «Siis oled sa otsekohe kõigi taanlaste ja sakslaste vaenlane? Oled ka minu vaenlane?» «Kes nimetab ussikest tee peal vaenlaseks, kui ta tallaja jala all vingerdab?» «Sina pole kellegi ussike.» «Siiski, mis aitaks see mind, mis aitaks see minu rahvast, kui mina, tundmatu noor inimene, ennast kähe suure ja vägeva rahva vaenlaseks tunnistaksin? Oleks ju ka ülepea rumalus mõnd tervet rahvast tema üksikute liikmete pärast vihkama hakata. Ma vihkan ainult oma isamaa üleannetuid rõhujaid, olgu nende rahva nimi mis tahes. Aga mis aitab seegi? Nende vastu ma ometi midagi ei jõua, nende käsuks ma midagi teha ei taha,
annaabi.ee 
