Talukoht maksumäära eest edasi järeltulijale. Väge inglismaal kohatud, et pärisorje tõstetud talukohtadest välja. Ka suurte võlgnevuste puhul kui väljatõstetud, siis anti mõnele sugulasele. Härrad tunnustasid isegi testamenti. Kui lesknaine tallu jäänud, siis mõisnik rohkem otsustanud, kes tlu omanikuks saab. Pärisorje koheldud kui vallasvara omanikku, kaubelda turul. Villaan on ka oma tlu müünud, aga harva. Tallage maks, normannid tõid termini. Peamine maks mõisikele, kroonule. Teorenti määramatu õiguslikult, 13. sajandil fikseeriti täpsemalt, mitte nii kõrge kui Eestis. 14. sajandi I poolel kaks-kolm päeva nädalas, Eestis kuus. Häära nõusolekku vaja abiellumiseks, eriti kui väljapoole oma valda/mõisa. Mõisnikul endal ei ole õigust pruuti/peigmeest valida, va leskede puhul. Pärisorjal, talurahval õllepruulimine, viljajahvatamine keelatud,
pidid kõrget renti maksma. Jõutud järeldusele,et vaadates vaesuse määra, siis villaanid ei olnudki külas kõige vaesemad, hoopis tp olid. Pärisorja ja vabarendikoha erinevus oli ka see, et pärisori pidi ka teokohustusi täitma. Ilmselt 2-3 päeva nädalas. Vilaanid pidid lisaks teorendile tasuma ka andameidja ka naturaalandameid ja muid makse. UK-s samamooi oli peamiseks pärisorjamaksuks tallage. Kindlasti olid villaanid sunnismaised, vabad võisid kohta vahetada. Villaanid võisid mõisnikult loa saada , et ümber asuda, kuid pidid trahvi maksma( chevatium). Võõraid pärisorje ei võinud keegi teine ka vastu võtt. Villaanidel talude üle ei olnud omandiõigust, talu kuulus maavaldajale. Oli kaasusi kus sarnaselt renditalupoegadega võisid villaanid müüa ja osta, kuid seda vaid maavaldaja nõusolekul. Villaanide talukohast välja tõstmisi on vähe
annaabi.ee 
