2 Liis Seda nimetatakse transduktsiooniks. Nii tehakse geeniteraapiat, st viiruse genoomiga liidetakse vajalik geen ja viiakse üle inimese geneetiliselt vigastesse rakkudesse. Aretatakse ka transgeenseid organisme, st kujundatakse geneetiliselt ümber inimesele kasulikke organismirühmasid. Viiruste abil kujundatakse ümber mikroorganismide geneetilist materjali, et nad talitleksid inimestele sobivas suunas. Muutlikkus Geneetiline (pärilik) muutlikkus selle korral on võimalik muutuse edasi kandumine järglasetele, näiteks sugurakkudes tekkinud muutus antakse viljastumisel edasi. Vegetatiivsel paljunemisel kandub muutus edasi, kui muutus toimub paljundatavas ehituslikus osas. Geneetiline muutlikkus võib olla genotüübiline (sisene) või fenotüübiline (väline). On olemas kahesugust muutlikkust:
kuna viirustel on omadus siduda oma genoomiga peremeesraku geene ja kanda neid edasi teise rakku. Seda nimetatakse transduktsiooniks. Nii tehakse geeniteraapiat, st viiruse genoomiga liidetakse vajalik geen ja viiakse üle inimese geneetiliselt vigastesse rakkudesse. Aretatakse ka transgeenseid organisme, st kujundatakse geneetiliselt ümber inimesele kasulikke organismirühmasid. Viiruste abil kujundatakse ümber mikroorganismide geneetilist materjali, et nad talitleksid inimestele sobivas suunas. Muutlikkus Geneetiline (pärilik) muutlikkus selle korral on võimalik muutuse edasi kandumine järglasetele, näiteks sugurakkudes tekkinud muutus antakse viljastumisel edasi. Vegetatiivsel paljunemisel kandub muutus edasi, kui muutus toimub paljundatavas ehituslikus osas. Geneetiline muutlikkus võib olla genotüübiline (sisene) või fenotüübiline (väline). On olemas kahesugust muutlikkust:
"sunnivad" olema altruistlikud, heasoovlikud teiste sama tunnuse kandjate suhtes. R. Dawkins illustreeris seda ideed talle iseloomuliku allegoorilise näitega, mille nimetas "rohelise habeme efektiks". Oletame, et kellelgi on roheline habe. Geenid, mis seda põhjustavad, sunnivad teda ühtlasi olema hea kõigi teiste rohelise habeme kandjate suhtes. R.D. Alexander (1991) seadis niisuguste geenide olemasolu, mis talitleksid sugulaste äratundmise etalonina, kahtluse alla. Ta väitis, et kuna niisugusel juhul peaksid marker ja etalon paiknema genoomis aheldatult, põhjustaks see intragenoomse konflikti ohu. Siiski on viimase aja uuringud (näiteks L. Kelleri uuringud tulisipelgatega) andnud otseseid tõendeid niisuguste geenide olemasolu kohta. Ka allpool toodud näide koopaoravatest annab kaudseid tõendeid geneetilise päritoluga etalonide kohta.
annaabi.ee 
