Keldri ja ülemise korruse talalaed kaeti reeglina paeplaatidega, pööningul (ülemisel lael) lisaks sellele veel paksu mullakihiga. See oli keskajal nii tule- kui ka pommikindel konstruktsioon. Muudes kohtades olid talalae talad kaetud laudisega. Kangialuste pikkade käikude laed olid reeglina kaetud silinder- või servjoonvõlvidega, mis olid tihti varustatud rauast riputusrõngastega, väiksematel ja vanematel hoonetel kasutati aga ka seal talalagesid. Elamute, samuti ka kõikide muude hoonete fassaadid olid kaetud reeglina heleda lubikrohviga, mis jättis katmata raidkividetailid, nurgakvaadrid ning sageli ka eenduvad kivinukid. Krohvipind oli sealjuures lainetav ja omapärane: ta järgis paemüüri ladumise ebatasasusi ning sageli ka suuremate kivide piirjooni. Seega olid hoonete seinad keskajal kõike muud kui sirged ja siledad. Elamu püstkujuline seinapind, mis oli võrreldes hoone laiusega ca 2-5 korda kõrgem, lõppes teravnurkse
kui need on säilinud, on arhailiselt rustikaalsed ja stilistiliselt seostatavad barokiajastuga. Aknad on olnud algselt sageli ruudukujulised ja barokile omase tihedaruudulise jaotusega, kuid sageli on need juba 19. sajandil muudetud klassitsistlikeks püstipidi piklikeks kuue ruuduga akendeks, nagu on tavapärane hilisematel puitelamutel. Vahel harva võib sellistes hoonetes leiduda ka kõrgema kunstiväärtusega detaile, näiteks barokseid ahje või maalitud talalagesid. Välisviimistluseks on tavaliselt silmapaistavalt lai rõht- või püstlaudis, mis seina löödud suurte käsitsi valmistatud sepanaeltega. Mõned kõige varasemad elamud võisid olla ka laudiseta, kuid juba alates 18. sajandist hakati puitmaju meil linnades laudisega katma. Tüübilt sarnaste vanabalti majadena on ehitatud ka köstrimaju, pastoraate, koole, mõisahooneid ja vanemaid taluhäärbereid ning mõisate moonakatemaju väljaspool linnu.
annaabi.ee 
