Nagu kõigil on vaenlasi, oli ka mängudel vaenlasi, need olid vaimulikud ja vagatsejad. Kuna mänguasju polnud poest saada, tegid lapsed endale ise neid. Väikestele tegid mänguasju suuremad õed, emad või vanaemad, puust nukke tegid vennad, isad või vanaisad. Nukul oli tavaliselt puust pea ja riidest keha. Käed- jalad tehti eraldi ja pärast õmmeldi keha külge. Silmad ja suud joonistati nukule pliiatsiga või tikiti, juusteks kõlbasid lina või takutuust. Need tulid isegi ilusamad kui poenukud, kuna need olid ise tehtud, ja armastusega. Kokkuvõtteks võib öelda, et tänapäeval on palju lihtsam saada endal mänguasju ning rohkem mänge mida mängida. Aga kui küsida inimestelt, siis nemad on rahul enda lapsepõlve mängude ja mänguasjadega. (pilt on illustreerival eesmärgil) Kasutatud materjalid: raamat ''Eesti rahvaluule'' mu isa jutustas oma lapsepõlve mängudest http://www.google
ise nukke. Kuid ka nukutegemisel olid omad nipid olemas. Kui taheti nukule kõva pead, puistati paraja suurusega riidelapile niisket tuhka, pingutati riie tuhahunniku ümber siledaks ja seoti otsast tugevasti kinni. Kuivades muutus tuhk nartsu sees kõvaks. Voolitud nukupea oli muidugi veel kõvem, aga selle tegemine võttis rohkem aega. Suud-silmad joonistati nukule värvilise pliiatsiga või tikiti, juusteks kõlbas lina- või takutuust. Nuku keha õmmeldi riidest, täidiseks pandi kaltse, saepuru, liiva või tuhka. Käed-jalad tehti tavaliselt eraldi, topiti täis ja õmmeldi keha külge. Särk ja seelik selga, sokid jalga ja jäigi veel vaid nukule nimi panna. Poiste lemmikmänguasi Poiste lemmikmänguasjadeks olid siiski kargud, mida samuti ise valmistati. Tuli võtta kaks parajalt pikka teivast ja neile puuklotsid jalatugedeks külge lüüa. Karkudega käima õppimine võttis tükk aega
Tom nägi seda, talle tuli lusikas meelde ja ta ütles: «Noh, temaga ei maksa asju saata, teda ei või uskuda. Aga ta tegi meile siiski head, ilma et tal sellest aimugi oleks olnud, seepärast läheme ja teeme talle ka head tema teadmata: topime rottide augud kinni.» Auke oli keldris igavene hulk; nende kinnitoppimine võttis meil terve tunni aega, aga me tegime igapidi hea ja tubli töö. Siis kuulsime trepil samme, kustutasime küünla ja läksime peittft Vanahärra tuli, küünal käes, takutuust teises käes, nägu hajameelsem kui iialgi enne. Ta käis luusides ringi ühe rotiaugu juurest teise juurde, kuni kõik olid läbi käidud. Siis seisis umbes viis minutit paigal, näppis küünla küljest rasvapisaraid ja mõtles. Pöördus siis pikkamisi ja oimetult trepi poole ning lausus: «Tõesõna, ma ei mäleta, millal ma nad kinni toppisin. Nüüd võin talle tõeks teha, et ma polnud rottide suhtes süüdi. Kuid olgu pealegi, jäägu niisama. Usun, et sest ei tuleks head.»
annaabi.ee 
