omatähtsaimaks helitööks. Selles ning teisteski hilise perioodi teostes kasutab Beethoven sageli polüfooniavõtteid. (Tema 7-osalise(!) keelpillikvarteti avaosakson fuuga). Sümfonism Beethoveni III sümfoonias nähakse teose arenguloogika ja ulatuslike mõõtmete tõttu kogu 19. sajandi sümfonismi algust. Tema populaarseim sümfoonia on allutatud üheainsa põhimotiivi teisendusele. Peakujundi sisemine liikumine algab nõrgalt taktiosalt (takti algul on paus) ja on suunatud viimasele noodile rõhulisel taktiosal: ta-ta-ta-taa! IX sümfoonias sidus Beethoven sümfoonia vokaalmuusikaga esmakordselt osalevad sümfoonia ettekandel (finaalis) koor ja solistid. Tekstpärines F. Schilleri oodist (=kiidulaulust) "Rõõmule". Kõiki osi läbivaks motiiviks on intervall laskuv kvart. Beethoven loobus sümfooniates tavapärasest menuetist ning komponeeris selle asemel skertso. Ehkki tõlkes tähendab skertso nalja, võttis Beethoven
Programiline muusika- instrumentaalmuusika, millele helilooja on lisanud sõnalise selgituse (pealkirja, kommentaari, viite kirjandusteosele vms) heliteose sisu paremaks mõistmiseks. Repetiitor- rolli või muusikalise partii kätteharjutaja muusikateatris Retsitatiiv- kõnelaul, kõnemeloodiat jäljendav laulmine Sakraalmuusika- vaimulik muusika Sünkoop- rõhunihe muusikalises rütmis, mille puhul rõhuline noot nihkub tugevalt taktiosalt eelnevale nõrgale (rõhutule) taktiosale tessituur- heliulatus Unisoon- ühehäälne kooskõla, mitme sama kõrgusega heli üheaegne kõlamine (mitme laulja või instrumendi ühehäälne laul või mäng). Virtuoos- mis tahes oskuste meisterlikud valdajad Vokaalmuusika- muusika liik, kus heliteos esitatakse lauldes. Harmoonia- õpetus homofoonilise muusika funktsionaalsetest järgnevustest. Tempo- heliteose esitamise kiirus. Rütm- helivältuste organiseeritud järgnevus. Zanrid ja vormid: