20. sajandil suurriikide küüsis, mis nullis näiteks võimaluse Eestil osaleda Eesti riigi nime all. Seega, mineviku olümpia tähendus oli tänapäevaga võrreldes midagi täiesti erinevat. Tänapäeval on kas siis õnneks või kahjuks kõikide riikide sportlikud võimalused võrdsustatud, kuid finantsiliselt piiratud. See vähendab sportlastel kasutada vastava kvaliteediga võimlaid, staadioneid ning ka jõusaale. Samuti on ka vähem jõukamatel riikidel ahendatud võimalused uuteks taktikateks spordis, kuna tänapäeva teadlased, füüsikud ja keemikud suurriikides leiavad sportimise jaoks uusi, arendatud võimalusi. See tähendab, et olümpia on riikide jaoks suure tähtsusega, kuna selle peale kulutatakse rohkelt raha ning energiat. See on püsinud muutumatu juba sajandeid, kuna olümpia on väga vana traditsioon ja see suursündmus kogub aina rohkem tähelepanu ning tähtsust. Nüüdsel ajal saavad kõikide riikide sportlased olümpiamängudest osa võtta, kui nende tase on vastav
administratsiooni üle. Käsud ja otsused tehakse sõjaväe ametnike poolt ja viiakse ellu läbi militaarse käsuliini. Armeest saab valitsus ehk kollegiaalne kogu, kes koosneb kõrgematest sõjaväe juhtidest (junta) ning teeb kõik poliitilised otsused. Tegelikkuses on ka tsiviilisikud kaasatud. Avalikeks teenistujateks jäävad siiski tsiviilisikud, kes alluvad juntale. Peamine võimuallikas on jõud. Ennetavateks taktikateks on arreteerimised või teatud kõrvaldamised. 3.2. Kaudne sõjaväeline võim – tsiviilsed poliitilised institutsioonid töötavad, aga seda sõjaväe kontrolli all. Tsiviilvalitsus peab arvestama sõjaväe vetoga. 3.3 Autoritaarne bürokraatia – eriline sõjaväeline režiim, kus valitsev koalitsioon koosneb sõjaväelastest, kes on enamuses, kuid kaasatud on ka tsiviilametnikud. Koalitsioon otsustab millised grupid võivad üldse poliitikas osaleda.
annaabi.ee 
