Ema arvas, et tema ongi süüdi, miks Isebel end ära tappis kuna nad olid sel päeval tülitsenud ja ta räägib sellest Justusele. Justus külastab kõiki kohti, kus nad vanasti Isebeliga käisid. Ta kohtub vana ehitusmeistriga, kellega ta räägib Isebelist. Ta tunneb, et vajab kedagi, kellega sellest rääkida. Otsib üles politseiuurija Märt Saani. Nad joovad õlut ja räägivad sellest. Inspektor küsib Justuselt käel oleva haava kohta, mis oli takjast, aga Justus valetab ja ütleb, et see oli naelast. Otsib kunagist armsamat Lydiat, kes tuleb välja ,et on abiellunud, mõtleb veel ,et ehk tagab too oma meest petta, aga Lydial oli just paar nädalat tagasi laps sündinud.. Seega läheb kohvikusse, joob. Kuulab muusikat ja kritiseerib seda, lahkub vihasena ja kärsituna, tahab magama minna, aga ei saa, sest laes on kapsaussi kookon. Martin püüab enda jaoks asjas väheke selgust
lahenduse oma tööd tuppikust vabastada. Viskab siis takja Isabella pihta kes selle tagasi visates Martini külge ei jää. Järgneb tähtis dialoog kahe tegelase vahel kus nad arutlevad kas oleks sobilik ning mis tingimustel taas kokku saada. Isabella sanob, et kui ta homme kõnnib tema maja eest läbi siis kui Martinil on midagi öelda siis tulgu, kui ta ei kõnni siis on Isabella oma otsuse teinud mitte enam kohtuda. Martin läheb koju sellejärel, imetleb takjast mis ta alles hoiab ja mängib klaveril ballaade. PEATÜKK VIIS Martin nägi magades und kus zoloogia õpetaja kes vaid põlvepükstes must valgeid liblikaid tema kodus ringi ajas. Peale tähtsusetu postkaardi lugemist Narva-Jõesuust istus Martin maha kuid pani tähele, et 10 minutit on selleni kui Isabella pidi mööda kõndima, et too teda näeks pistis ta pea aknast välja ja natuke hiljem kui Isabella oli mööda kõndinud läks ta ka ise tema järele ja kokkuleppiti kell üks bussijaamas
annaabi.ee 
