Konstruktsiooni- ja vedelikumehaanika õppetool LABORATOORNE TÖÖ nr. 2 Elastsuskonstantide määramine Üliõpilane: Alisa Rauzina Matrikli nr: 153943 Rühm: EAUI 61 Juhendaja: Mirko Mustonen Kuupäev: 27.02.18 Tallinn 2018 Töö eesmärk: määrata terasest silindrilise katsekeha elastsuskonstandid. Kasutatud tööriistad: · Takistustensoandur Katsekeha: Joonis 1. Katsekeha kuju ja mõõdud Joonis 2. Moonete aegrida Valin : t1=75 t2= 125 t3=175 t4=225 2 A=3318,3 mm2 Tabel 1. Moonete ja pingete arvutustabel t eps_1 eps_2 eps_3 eps_4 eps_1,2 eps_3,4 Koormus Jõud x (s) 10^(-6) 10^(-6) 10^(-6) 10^(-6) 10^(-6) 10^(-6) (kgf) (N) (MPa)
Fe) või näiteks plaatina ja iriidiumi sulam. Karkassi materjaliks võib olla getinaks (kihtplast, mis on saadud fenoolformaldeüüd- vaiguga immutatud paberilehtede kuumpressimise teel), tekstoliit (sünteetilise sideainega immutatud puuvillariidest kihtplast) , plastmass, keraamika jms. Liugur (kontakthari) tehakse traadist või lehtvedrust. Materjalina kasutatakse plaatina, hõbedat, plaatina ja iriidiumi või vase ja hõbeda sulamid jm. Takistustensoandur. Takistustensoandur on tensomeetri koostisosa, mis muundab tahke keha deformatsiooni elektrisignaaliks. Takistustensoanduri töö rajaneb metalltraadi, kile või fooliumi takistuse olenevusel deformatsioonist (pikenemisel takistus suureneb, lühenemisel väheneb). See tähendab, et takistus R suureneb või väheneb mingi ΔR võrra. Staatiline karakteristik takistustensoanduril on sõltuvus ΔR = f (Δl), kus Δl on tensoanduri deformatsioon. Kuna
annaabi.ee 
