konsentratsioon on langenud väga madalale.Neid alasid nim osooniaukudeks (suuremad neist on Antarktika ja Austraalia kohal). Kuna osoonikiht neelab UV-kiirgust, mis hävitab elusaid rakke, siis on tekkinud probleem väga terav. Stratosfäärse osoonikihi säilitamine on kogu inimkonna ülesanne. Osooni hävitavate ühendite keelamiseks on välja töötatud meetmed (nt Montreali protokoll). Teatavasti laseb kasvuhoone klaas hästi läbi lühilainelist päikesekiirgust, kuid takistb taimedest ja pinnasest lähtuvat pikalainelist soojuskiirgust ning selle tagajärjel õhutemperatuur kasvuhoones tõuseb. Sellist nähtust nim kasvuhooneefektiks.KT! Maakeral esineb sama nähtus, ent siin täidab kasvuhoone klaasi ülesannet õhkkond. Lühilainelisest päikesekiirgusest jõuab selge ilmaga maapinnale 80%. Õhkkond takistab Maalt lahkuvat pikalainelist soojuskiirust, mistõttu maa pind ei jahtu nii kiiresti ja suur osa soojust säilib. Kasvuhooneefekti tekitavad
lahtipääsnud kehade mahakukkumist.Umbes 2300 aastat tagasi arvas kreeka mõttetark Aristoteles, et mida raskem on keha, seda kiiremini ta langeb (Seda väidavad siiani veel mõned õpilased.) Alles 2000 aastat hiljem tõestas Pisa linna ülikooli professor Galileo Galilei, et suurtüki - ja püssikuul (sellel ajal olid nad kerakujulised ) kukuvad ühtmoodi. Omajagu õigus oli ka Aristotelesel, sest õhutakistus takistb langemist. Sellist kehade kukkumist, kus õhutakistus puudub, nimetatakse vabaks langemiseks. Vabalt langevatel kehadel kasvab kiirus ühtmoodi sõltumata raskusest ja kujust. Nii kukuvad õhutühjas ruumis kõrvuti udusulg ja tinakuul. Gravitatsioonilise vastastikmõjuga (ka vaba langemisega) seotud teadmised võttis kokku inglise teadlane Isaac Newton 17. sajandi lõpul. Legendi kohaselt istudes õunapuu
annaabi.ee 
